Anastassia lugu: ülikallis pulmakleit ja valged tuvid ei toonud abieluõnne

 (19)

Anastassia lugu: ülikallis pulmakleit ja valged tuvid ei toonud abieluõnne
Pexels.com

Anastassia on slaavi juurtega tõsine Eesti naine. Ta vanemad on venelased, kuid Nastja on Eestis sündinud, käinud eesti koolides ja kasvatatud eesti kultuuritavade järgi. Kodustega räägib ta vene keeles, ent sõpradega ta vene keelt eriti ei kasuta.

Kohtume ühel tavalisel argipäeva õhtul ühes nooblis vanalinna restoranis ning mul hakkab piinlik, et mina ei ole nii esinduslikult meigitud ja riides kui Anastassia.

„Jah, ma olen päritolult venelanna, ent ma pean end üdini eestlaseks, kui seda minu käest küsida. Mu vanemad kolisid segastel aegadel Venemaalt Paldiskisse ja me õega oleme mõlemad seal sündinud. Kooli alguseks olime kolinud juba Keilasse ja viimased kakskümmend viis aastat olen Tallinnas elanud ja tegutsenud.

Kuidas ma eesti mehe sain? Kuna ma olen kasvatatud n-ö eesti normide järgi, siis venekeelne tutvusring mul tegelikult absoluutselt puudub. Oleme vanema õega käinud ainult eesti koolides ja oli väga loogiline juba noores eas, et meil olid eesti keelt kõnelevad kavalerid. Meil on õega ainult kaks aastat vahet ja kõik noorusaja peod Keilas olidki ainult eesti sõpradega. Venelasi Keilas eriti ei olnud. Ma pean siinkohal tänama oma tolleaegset klassijuhatajat, kes oli väga tolerantne. Kui see mõnitamislävi sai ületatud, siis olin nagu oma inimene. Mul ei olegi kunagi ühtegi vene noormeest olnud ja ei kujutaks ette ka nüüd, et peaks endale vene mehe võtma.

Seotud lood:

No ja siis tuli Martin. Aarmastus piltlikult öeldes esimest silmapilgust. Me tegelikult teame teineteist juba põhikooli lõpust saadik ja saime tänu mu vanemale õele tuttavaks. Me nimelt käisime õega erinevates koolides ja kui õel oli õhtul välja minek, siis pressisin ennast alati kaasa. Ega õde eriti vastu olnud, sest ta mainis täpselt ära, kelle peal tema pilk peatus. Vanemad olid sellega päri, kui ma õega kaasa läksin, sest olin ju vanema õe valvsa pilgu all. Igatahes, seal peol oli see Martin oli ja nii meie lugu algas. Me käisime ka kokku-lahku, sest noorus on ju tormiline, aga keskkooli lõpuks jõudsime arusaamisele, et koos lähme Tartu Ülikooli ja oleme täitsa paar. Nii ka läks. Meil oli imeline aeg ülikoolilinnas ja suvel peale ülikooli lõppu me abiellusime.

Loe veel

Pulmapidu oli vägev: kaks erinevat kultuuri said kokku ühise laua taga, kus ei puudunud ei kalamari ega külm viin. Ja pulmapidu kestis mõnede jaoks viis päeva. Eks see oli väga oodatud pidu, sest me olime ju nii kaua koos olnud. Selleks ajaks oli vanemal õel juba kaks last, kuid tema ei teinud suurt pidu ja panused olid kõik meil. Sellepärast siis ka nii uhke pidu. Tõsiselt, meil oli kõik: valged tuvid ja ligi 10 000 kroonine kleit. Külalisi oli üle saja, sest kohale tulid ka kaugemad Venemaa-sugulased. Eluilmaski ei raiskaks enam sellist raha säärase mõttetuse peale. Siiski ma teadsin, et oli üks kategooria Martini sugulasi, kes suhtusid minusse kui venelasse halvasti, ent ma pingutasin kõvasti ja saan nüüd nendega hästi läbi.“

Kui nüüd rääkida Tartus IT-hariduse omandanud Martinist, siis ta on vägagi keskmine eesti mees. Martini vanemad ei vaadanud segaperekonnale eriti hästi ja Martin talitas pigem vanemate soovide järgi. Nastja sõnade kohaselt nad pigem kohtusidki piltlikult öeldes ööhämaruses kui päevavalgel.
Martin käinud eesti tüdrukutega, aga ülikooli nad tõesti läksid juba koos. Ülikooliaeg möödus väga rahulikult, ei ühtegi kõrvalhüpet ega näägutavaid vanemad. Noored ehitasid üles oma elu ja püstitasid eesmärke. Kõik oli kõige paremas korras.

Anastassia jätkab: „Tõsiselt, Martin keskendus ülikoolis ainult mulle. Me mõlemad käisime tööl ja ülikoolis korraga ja me saime sellega ideaalselt hakkama. Issand, me seksisime nagu jänesed, tõsiselt. Eks talle kindlasti kursapidude ajal silma visati, aga mulle räägiti, et Martin oli alati asjad paika pannud.

Olime abielus kaheksa aastat. Mina lapsi ei tahtnud ja tegin kindlad valikud preventsiooni osas. Seda enam, et me elasime mingi kolm aastat ka kaugsuhtes töö pärast. Tema jäi mõneks ajaks Tartusse, aga mina tulin tagasi Tallinna. Pauk tuli nagu selgest taevast. Absoluutselt ei olnud mitte mingit märki, et tal võiks olla keegi teine. Ta ise rääkis selle ühel heal päeval õhtusöögi ajal välja. Ma tahtsin nõusid lõhkuda, aga ainuke, mis ma teha suutsin, oli sügavalt ohata ja lasta kahvlil kõva pauguga taldrikule langeda. Nii aus oli see ülestunnistus. Ja tema, kurat, nuttis seal laua taga nagu kolmeaastane.Tal oli kõrvalsuhe olnud juba ligi kolm aastat.

Petmine oli nii ränk, et ma ei suutnud ei mõelda ega süüa ja kaotasin ligi viisteist kilo niigi peenikesest pihast. Langesin depressiooni. See on väga ränk, eriti veel selline puhtsüdamlik ülestunnistus. Mind jäid lõputult kummitama sõnad nagu „eestlane“, „hea seks“, „mõistmine“. Kurat, mida mina siis valesti tegin?

Hoolimata kõigest me ikkagi jätkasime oma abielu. Käisime terapeudi juures. Üritasime ja keskendusime. Ma püüdsin unustada. Ma ma nägin uuesti seda meest, kellesse ma kunagi armusin. Aga alati jäi see mõte mulle kusagile kuklasse tuksuma. Ma oleks veel aru saanud, kui see oleks suvaliselt ühe korra juhtunud, aga kolm aastat?

Igatahes Martin oli see, kes ütles, et tema kõrvalsuhe kogu selle meie proovimise ajal on jätkunud ja tema valib selle tüdruku. Ma tõstsin käed üles ja ütlesin, et selge. Loomulikult füüsiline lahkuminek oli väga raske ja me ikka nagistasime kõvasti korteri ja autode pärast, ent lõpuks leidsime kompromissi.

Oleme lahus olnud üle nelja aasta.Esimest korda ma selle tüdrukuga, või noh naisega, kohtusin kolm aastat tagasi. Neil sündis laps ja Martin kutsus mind ka titevarbaid kastma. Kohtumine oli piinlik, ent viisakas. Uuesti kohtasin Martinit tema enda sõnumi peale ligi pool aastat hiljem lõunasöögil.

Usu mind, vana arm roostetab. Me ei rääkinud kordagi oma suhetest. Järgmine ühiskohtumine toimus Martini lapse esimesel sünnipäeval. Mina oma kaasaga ja Martin oma perega. Ja usu või mitte, aga me leidsime selle naisega ühise keele. Me ei võõristanud esimest korda ega midagi, vaid olime nagu vanad sõbrannad, kuigi ma sisimas nagu oleksin ikka veel põlenud.

Martini uue perega suhtlen ma viisakuse piires ja mõistlikult, aga see on tulnud väga suure enesepingutamise tulemusena ja kogu aeg meenub konkureerimine Martini uue naisega.
Tegelikult ei ole ma Martinile siiamaani andestanud, aga normaalse suhtlemise tagajärjena ei tekita vanad armid mu uues suhtes pingeid. Ma olen valvsam kui varem.“

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare