Aivi lugu: kui abikaasa minus enam oma elu keskpunkti ei näe, küll leian kellegi teise

 (28)

Aivi lugu: kui abikaasa minus enam oma elu keskpunkti ei näe, küll leian kellegi teise
Pexels.com

Mind mees enam pea kusagile kaasa ei kutsunud. Ta justkui ei märganudki mu soengumuutusi ja käis vabadel päevadel põhiliselt maal oma vanemate juures, kus viibis pikemat aega ka meie ligi nelja-aastane poeg, alustab Aivi oma lugu.

Kaheksa-aastaselt ei saanud ma aru, miks mult küsitakse, kelleks ma tahan saada, 18aastaselt aga teadsin, et tahan saada rikka mehe armastatud ja hellitatud naiseks.
See pidev lollakas küsimus, kelleks saada tahan, tegi mu lapsena alati nõutuks. Ma olen ju olemas, miks ma veel kellekski saama pean? Vanemate ainsa lapsena olin nende printsess - kõige ilusam, targem ja kallim.

Tegelikult pole see ülekiitmine. Mul õnnestus lihtsalt sündida ilusana, musikaalse, graatsilisena. Lasteaiast peale, algklassidest gümnaasiumi lõpuni laulsin ja tantsisin, tegin iluvõimlemist ja õppisin mõneski aines üle keskmise.

Kui lõpetasin 9. klassi, oli isa juba päris edukas ärimees. Rahaga ja minu soovide täitmisega polnud meie kodus kunagi probleeme.

Omajagu arusaamatusi oli mul vanematega viimastes klassides, kui olin esmakordselt hullult armunud ühte klassivenda. Isa oli see, kes mulle ära seletas, et see on iseloomulik hormoonide mäng, millest tuleb üle olla - las poiss läheb kaitseteenistusse ja pühidki ta peast. Jumala õige, ja see polnud üldse raske.

Kuna ma edasi õppida ei plaaninud, siis ringlesin isa äripartnerite, valdavalt pealinnameeste seltskonnas, ja hakkasin üha selgemini taipama, kuivõrd suur väärtus on ikkagi naiselik ilu ja võlu. Tahtsin Tallinna, kuhu isa mulle ka väikese korteri ostis. Töökoha sain tema sõbra ettevõttes, enda juurde ta mind võimalike pingete vältimiseks tööle ei tahtnud võtta.

Seotud lood:

Mäletan tolleaegseid jutuajamisi oma lasteaiast pärineva ja tegelikult ainsa sõbrannaga. Kunagi olime temaga olnud väga ühel meelele, aga nüüd tundus ta kuidagi omasse kinni jäänud. Tema unistas armastusest ja soovitas ka mul tõsisemalt elu üle mõtelda. Mõtlesingi, aga mitte nii, nagu tema soovitas.

Kui isa mind oma toonase äripartneri Ardiga tutvustas, tundsin end seitsmendas taevas - ometi üks väärikas partner.
See mees oli minust 14 aastat vanem ja meeldis mulle üpriski. Esimene päris mees võrreldes mu kahe seni äraproovitud poisikesega. Pealegi rikas, lasteta ja hea väljanägemisega. Jumaldas mind ja tõotas kõik mu soovid täita, kui vaid talle naiseks lähen.
Olin temasse täitsa armunud. Vanemad olid ka rahul, ja kui ta ühisel pidulikul õhtusöögil nendelt mu kätt palus.

Loe veel

Pidasime muinasjutulised pulmad, veetsime mesinädalad Maldiividel, aasta pärast saime poja. Olin 23aastane.

Isa ja Arvi suhted muutusid mingist ajast jahedamaks, sest äris oli nende vahele tekkinud usaldamatus. Õieti nad ei suhelnud enam üldse ja mu mees ütles, et isaga ei saa äri ajada. Isa ütles sama mu mehe kohta. Samas pean oma vanemate auks ütlema, et meie isiklikku ellu nad ei sekkunud.

Muidu kulges meie elu ilusasti, aga eks ikka argipäev murdis sisse. Arvi vahel torises, et ma lapsest vähe hoolin ja kulutan liiga palju aega ja raha väljaspool kodu. Kuni selleni välja, et olen lapsehoidja suhtes vahel kasvatamatu.

See oli meie esimene tõeline tüli, aga kuna tundsin end hinge põhjani solvatuna, ütlesin kah suu puhtaks, et mis mees ta on, kui ei suuda minust ja pojast piisavalt hoolitseda.

Ajapikku muutus mees aina kitsimaks. Minu rahaküsimiste peale tõstis ta vahel lausa häält. Ükskord vihashoos mainis ta, et tal hakkab minust tasapisi mõõt täis saama. Kujutage ette – mõõt täis neiust, keda ta lubas terve elu kätel kanda.

Mõtlesin kõige üle päris põhjalikult järele ja üha enam solvusin mehe käitumise peale. Mind mees enam pea kusagile kaasa ei kutsunud. Ta justkui ei märganudki mu soengumuutusi ja käis oma vabadel päevadel põhiliselt maal oma vanemate juures, kus viibis pikemat aega ka meie ligi nelja-aastane poeg.

Kui kõik juba enam kui aasta ikka põhiliselt samas võtmes jätkus, otsustasin, et kui abikaasa minus enam oma elu keskpunkti ei näe, küll leian kellegi teise, kes näeb. Pealegi oli ta kunagi öelnud, et lahutagu ma meelt, kuidas iganes soovin, peaasi, et rahul oleksin. Kui jõusaali tuli uus treener, minust kolm aastat vanem, tekkis sedamaid mõte, et too on midagi minu jaoks! Ja asusin tegutsema.

Ega selleks palju vaja läinud - juba vähem kui kuu ajaga olime vanad sõbrad ja edasi ka armukesed. Seni polnud ma Arvit kordagi petnud, aga nüüd sain aru, kui põnev ja erutav see on. Loomulikult ei kavatsenud ma temast lahku minna, mida ka oma treenerile rõhutasin, aga igaks juhuks rakendasin maksimaalset konspiratiivsust. Kohtusime põhjalikumalt siis, kui Arved ametisõitudel oli. Kui Arvi tuttavad või keegi nende naistest meid ka koos nägid, polnud selles midagi imelikku - paljud neist teadsid, et lihtsalt mu treener.

Minu poolest võinuks nüüd kõik jääda nii. Aga nagu teada, on alati kadestajaid ja reetureid, kellele ei paku miski rohkem rahuldust kui kahjurõõm.

Olin oma uut elu ligi aasta elanud, kui Arvi ükskord koju tuli, viskas mulle oma mobiili ja käskis „meelt lahutada". Ausalt öelda ehmatasin end kaameks, kui nägin seal jäädvustusi oma salaelust, millest kellelgi ei pidanuks aimugi olema. Arvi ei rääkinud rohkem midagi, läks lihtsalt ära.
Ainus, mida nüüd teha ei tohtinud, oli treenerile helistada. Ma ei osanud teha muud, kui helistasin ainsale sõbrannale ja küsisin, kas võin külla sõita. Muidugi ta lubas. Ta oli juba aasta tagasi mehest lahku läinud. Rääkisin talle kõik ära ja küsisin nõu. Tema soovitas andeks paluda, kõige sõbralikumal moel läbirääkimisi pidada, töö otsida ja katsuda koos perekonda päästa. Kahe päeva pärast sõitsin Tallinna tagasi kavatsusega ette valmistada ilus romantiline õhtu.

Kööki astudes ei märganud ma esmalt midagi tavatut, aga edasi... Meie kokku viiest toast olid kolm täiesti tühjad! Puutumata olid vaid minu garderoob ja lastetuba. Olgu märgitud, et vannituppa oli jäetud ainult see vana pesumasin, mida me enam ei tarvitanud, ja televiisoritest ainult väikesed, köögis ja lastetoas, köögitehnikast kõige elementaarsem. Laual Arvi kritseldus: „Tahad juttu ajada, võta ühendust!" Suutsin mõttes vaid lakkamatult raiuda: närakas, mats..., närakas, mats...
Arvi teatas järgmisel päeval, et esitab lahutusavalduse. Korteriga tehku ma, mis tahan. Pojale kindlustab küllaldase ülalpidamise ja kasvatuse, mida ma ärgu katsugu takistada. Omamoodi jääb mind ikka armastama, aga rohkem haletsema. Lootuses, et mul tulevikus paremini läheb.
Pärast lahutust ei kohtunud me enam kordagi. Tema tutvusringkond ei teinud mind tundmagi. Ma ei saanudki teada, kes talle mu kõrvalsuhte kohta kaebas, aga mis sest enam...

15aastasena läks poeg isa ja tema uue naise juurde elama, aga lävime vajalikult tänini. Mina olen seni olnud eluga küllalt rahul. Olen ikka leidnud väärilisi jõukaid kaaslasi, sest olen endiselt noor ja kaunis. Abiellumiseks pole soovi tekkinud, aga mine tulevikus tea...

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare