Et mustast meeleheitest välja saada, tulin mõttele õppimine mõneks ajaks katki jätta. Raha pärast ei pidanuks ma tööle minema, aga emagi nõustus sellega, et temal on tuge kauastest kolleegidest, aga mina vajan keskkonna muutmist. Kahjuks kursusekaaslaste kaastunne pigem süvendas mu masendust kui turgutas enesetunnet. Nõnda läksin ametisse ühe firma lattu.

Armastatud noormehega, isa kunagise ülemuse pojaga, kes õppis minust kaks kursust ees, olime selleks ajaks peaaegu paar. Seoses juhtunuga jäi suhtlemine pea täiesti soiku - ma ei tahtnud kedagi näha.

Emal olid mõistagi parimad kavatsused, kui ta katsus meie lähenemist siluda. Ema ei saanud aru, et armastus pole hetkel teema, mis üldse kuidagi minusse puutuks. Veelgi võõristavam tundus, kui ema hakkas tasapisi vihjama sellele, et ehk oleks meil targem juba praegu abielluda - noormees ju armastab tõeliselt ja on mulle vääriline paariline, hea partii.

Oligi vääriline, hoolitses, muretses, kutsus aina välja. Aga just siis tunnistasin lõpuks, et ei maksa mul valetada ei enesele ega talle - minu poolt pole see armastus. Tuli meelde ka isa lause, et abielluda armastuseta on amoraalne.

Ei meeldinud mulle töö juures ka see, et üks meister, minust kuus aastat vanem, kuidagi nagu liiga sageli minuga asja tegi. Sõbralik ja viisakas, ei midagi isiklikku, aga noh – muidu harilik töömees. Olin lausa solvunud, kui kuulsin, et meid peetakse Meistriks ja Margaritaks. Kuni ühe reisini Riiga, mille firma välja tegi.

Pärast seda hakkasime temaga lähemalt suhtlema ja rääkima ka millestki mittetöisest. Kuni nõustusin isikliku kohtamisega, mis otsustavaks sai.

Õige ruttu sain aru, kui huvitav ja tavatu ta tegelikult on ja kui erinev mu senisest kaaslasest. Tal oli tehniline keskharidus, aga tundus, nagu oleks kõrgem humanitaarne, nii palju huvisid ja teadmisi oli tal. Ta luges pidevalt, tundis hästi Eestimaad ja tema ajalugu nii. Jumaldas matkamist ja vihkas, nagu mu isa ja õigupoolest minagi. Ühesõnaga - temast sai mu elu esimene mees. Üle aegade tundsin end taas õnnelikuna.

Kui mehest emale rääkisin, kavatsusega oma senisest kaaslasest lahti öelda, vapustas see teda. Olemuselt realist, ütles ta etteheitvalt, et pean mõtlema eneseväärilisest mehest. Aga mul oli ju nüüd mees. Abiellumise mõtet polnud mul veel tekkinud, ühte teadsin aga kindlalt - mu meheks saab ainult tema! Ütlesin oma senisele kaaslasele tõtt ja sügavalt lööduna jättis ta minuga igasuguse suhtlemise.

Kohe sain hoobi, mis mu upakile lõi. Läksime meistriga riidu minu etteheidete peale, et talle on sõbrad minust palju tähtsamad. Tema pani etteheidet väga imeks, kuna polnud minu suhtlusringi ega liikumisvabaduse asjus kunagi ainsatki märkust teinud. Läks sõnavahetuseks. Ja paari päeva pärast jälle, kui ta sõpradega väljas käis. Täielikus segaduses tegin siis omast arust ainuõige sammu, kui ütlesin talle, et targem on meil seega lahku minna, vähemalt mõneks ajaks. Millele tema vastas, nagu oleks mu ettepanekut oodanud: „Kuidas soovid..."

Ma mõtlesin, et eks ta paari päeva pärast helistab, kui järele mõtleb, aga ei helistanud. Saatsin talle sõnumi, et palun vabandust, millele ta vastas, et pole midagi. Kui talle helistasin, siis ta ei vastanud.
Ütlesin töö üles ja läksin tagasi kooli, vihases veendumuses, et pole mulle teid kumbagi vaja!
Ema rääkis, et mu esimene kallim lõpetas ülikooli ja läheb välismaale tööle, aga loodab ikka mind tagasi saada. Kuigi mulle oli see ebahuvitav teema, korraldas ema asjad muidugi nii, et ta meile nagu möödaminnes külla tuli.

Väga hull see kohtumine polnudki - ei tuletanud temagi minevikku meelde, lihtsalt vestlesime nagu sõbrad, kasvatatud inimesed. Mõne korra käisime järgnevalt ka koos väljas, kuni ta lõpuks mult küsis, kas nõustuksin tema naiseks saama ja temaga koos välja rändama, vähemalt ajutiseks. Ma ei palunud isegi mõtlemisaega, katsusin lihtsalt sõbralikult selgitada, et see kooselu meid kumbagi õnnelikuks ei teeks.

Nädal hiljem sain arstilt teada: rasedus viis nädalat! Ma ei mõelnud üldse ema suhtumisele, vaid pasundasin selle talle otsekohe välja. Ta kogus end hämmastavalt kiiresti, kuigi ei kahelnud, kes on lapsukese isa. Ema teatas, et ainus võimalus on abort! Et me ei räägi sellest kellelegi, tema viib mu ise kohale.

Järgmisel päeval teatasin emale, et sellele jubedale operatsioonile ma ei lähe. Paar päeva hiljem, olnud kaamelt vait, leidis ema, et saagu minu tahtmine.

Olin kõik vägagi rahulikult läbi mõelnud, kui läksin viimasele kohtumisele oma esimese kallimaga. Mõtlesin, et ei räägi talle millestki muust kui lihtsalt teatan, et mina pole talle õige naine. Lonkisin kohtamispaiga poole, aega veel oli, põikasin sisse tuttavasse kohvikusse, kus olime meistriga vahel istunud. Rõkkava kevadilma ajel oli see peaaegu tühi.

Tulevikust midagi konkreetset mõelda ei suutnud, rääkisin mõttes isaga. Tema saanuks aru: sellest, et on ju mõeldamatu minna mehele, keda ma ei armasta

Nagu niisama alandav oleks minna nüüd nutma mehe juurde, kes kõige selle ilusa ja kalli, mis meie vahel oli, suutis nii külmalt ja äkki lõpetada, tegemata enam ainsatki katset minuga kokku saada. Järelikult - temale polnud see armastus, mulle aga oli ja on. Ei mäleta, kui kaugele oma mõtetega jõudsin, kui keegi küsis mu selja taga, kas võib istet võtta. See oli mu meister...

Olin kui transis, poleks suutnud sõnagi lausuda ega kuulnud, mida rääkis tema. Kui lõpuks aru sain, kuivõrd ta ootas ja lootis ja kuivõrd tahaks kõike uuesti ja paremini teha, ütlesin talle, et oodaku. Ja siis ütlesin, ootan teise mehe last, ja olen teel kohtama temaga abieluavalduse esitamiseks.

Tummaks jäi ta ainult hetkeks. Ta ütles, et pole hullu - tal on piisavalt aega sellelt lapselt juba enne tema sündimist paluda, et too tema lapseks hakkaks, ja minult paluda nüüd, et ma kohe praegu selle avalduse koos temaga esitaksin.

Tuleval suvel pühitseme oma kümnendat pulma-aastapäeva. See on naljakas ja vahel tüütugi, kui kõik kinnitavad, et poeg on täpselt isa moodi.
Tema sattus sinna kohvikusse tol korral absoluutselt juhuslikult. Tunnistas, et vaatamata oma kaotusevalule poleks mind enam otsima hakanud... Oleme väga palju sellest rääkinud, kui halvasti oleks võinud meil minna. Aga ei läinud. Mu kunagine nn edukas partii on ka abielus ja laste isa. Mu ema jumaldab oma väimeest, lapselapsest kõnelemata.

Lugu ilmus Nelli Teatajas