Mu naine näeb 44aastasena tõepoolest välja nagu oleks ta alla 30 - sale, ilus ja isegi huvitavam kui noorena. Kergemeelne pole ta iialgi olnud, aga väga seltskondlik küll. Oma rolli on aastate jooksul mänginud ka see, et kuulub ta juba ammu ülemuste tsunfti, kus ärilõunad, väljasõidud, esitlused, ametireisid on elu osa. Tal on miljon sõpra, tuttavat ja kolleegi, kellega suhelda on tulnud ja kellega suhelda talle ilmselt meeldib. Eriti viimastel aastatel, kui poeg juba oma elu elas.

Ega minagi oma sotsiaalse staatuse üle kurta ei saa, aga olen ikkagi harilik Eesti keskmine, mitte küll ebaseltskondlik, aga pigem kodus konutaja kui seltskonnalõvi. Ma ei ütle, et mu abielutruudus on kõik need aastad olnud sajaprotsendiline, aga mõned sahistamised, mis aastate taha jäänud, pole mu perekonnaelu ega suhteid naisega kunagi seganud. Tean, et olen loomult läbi ja lõhki perekonnainimene. Mu naine oli samuti kuni nüüd selle looni.

Esimesi märke hakkasin nägema juba ligi aastat kolm tagasi, sest tean seda meest ka ise. Esialgu ma mingit ohtu ei näinud, aga pikapeale oli toimuvat juba võimatu mitte tähele panna. Ja sedamööda, kuidas mu naise ametisõidud ja õhtused üritused sagedasemaks läksid, hakkasin talle otseseid vihjeid tegema. Siis tunnistas, et jah, ta on selle mehega niipalju seotud, et too on temasse armunud, aga tema mitte. Aga ei võtnud enam kaua aega, kuni armastus vastastikuseks kasvas. Mõned päevad pärast poja pulmi pidasime maha tõsise jutuajamise.

Siis sain esimest korda ka kuulda, kui palju see mees mu naisest tegelikult noorem on, sest pealtnäha võiks neid tõepoolest võrdseks paariks pidada. Ja selle peale hakkasingi kohe rõhuma: kas ta siiski ei pelga ühiskondlikku arvamust, kui niisuguse romaaniga avalikult välja tuleb? Selle naeris ta välja, kutsudes mindki elama 21. sajandis - sellised vanusevahed on tänapäeval tühiasi. Kui siis katsusin teda naiivselt keelitada, et mõelgu ikka minu reputatsiooni peale ka, rahustas ta mu maha, et ärgu ma veel esialgu muretsegu, et ta pole veel eneses päris selgusele jõudnud, mis sest saab ja mida edasi teha. Sinnapaika see jutt jäigi, aga elu kulges edasi nii, nagu tema tahtis.
Edasi jäi mul üle vaid jälgida, kuidas lumepall tasapisi laviiniks paisus, kuni naine rääkis, et ta ei saa sinna midagi parata, et niisugust armastust pole ta eluski kogenud... See oli väga solvav ja valus.

Muidugi pani see mind enesesse vaatama ja analüüsima, milles ma ise süüdi olen. Üks oli selge - ilma oma naiseta pole mu elul enam nagu mingit mõtet. Mitte sellepärast, et oleksin abitu käpard, kes igapäevase elukorraldusega hakkama ei saaks. Vastupidi - olen alati olnud parem majapidaja kui mu naine. Ja võib-olla on minus isegi nagu naiselikku alget - mulle on alati meeldinud hoolitseda, lähedase inimese eest midagi ära teha, nautida seda, et sain ta elu ja olemise mõnusaks teha. Ütlesin juba, et ma pole eriti seltskondlik, aga ma ei kannata ka üksindust. Vajan lähedaste inimeste seltsi, nendega vestlemist, teadmist, et ma pole kodus üksi.

Nüüd, kui olin peaasjalikult üksi, langesin sügavasse depressiooni.
Sõbrad kutsusid küll sageli külla, aga oli kuidagi raske üksinda minna. Kartsin ka, et olen nagu naerualune ja tagaselja haletsetakse mind.
Sõbra soovitusel proovisin ära ka bordelli. Ei istunud.

Ma ei tea, mida ma 70aastaselt teen ja kuidas mõtlen, aga praegu ma igal juhul ei kuulu nende meeste kilda, keda tõmbavad noored naised. Mul tuleb verepilastaja tunne peale, kui kujutlen, et poen voodisse mõne sellisega, kes võiks vanuselt olla mu tütar või minia. Ma ei taha kedagi peale oma naise!

Külvasin naise kingitustega üle, tegin maja uueks. Naine manitses, et ma ilmaasjata ei pingutaks ja kolis enne jõule päriselt tema juurde elama. Alguses ei näinud me teineteist tükk aega, aga siis hakkas ta jälle vahel kodus käima, et n-ö mu majapidamises midagi ära teha ja mulle rääkida, kui õnnelik ta on.

See mees pole ka sugugi teise Eesti seltskonnast, aga mulle tundub küll, et mingil määral on tegemist alfonsi tüüpi mehega. Seda arvavad ka mõned meie ühised tuttavad. Aga kui sellest naisele rääkisin, ütles ta rahulikult, et see on vale, aga isegi kui see on õige, siis mis sellest.
Ei pelga mu armunud kaasa sedagi, et noor mees märkab ükskord ikkagi nii suurt vanusevahet ja võtab noorema. Sellele kostis ta, et võtab, siis võtab, aga neil on praegu on kõik hästi ja lausa unistuste elu.

Püüdsin seda asja pojaga arutada, aga sellestki pole olnud mingit kasu. Esiteks pole ta enese mesinädalad veel otsa saanud, teiseks pole tänapäeva noortele partneritevahetus mingi probleem. Nõnda ta mulle ütleski, et ära pane tähele, las meie noor ja ilus ema möllab - küll aeg annab arutust. Selle peale tundsin ennast justkui mingi täieliku lubjakana...

Vahepeal olen katsunud ennast tasakaalu saada. Hoidusin naisega kohtumast, käisin reisimas, püüdsin isegi naistega suhelda. Aga ei miskit. Hiljuti otsustasin, et teen südame kõvaks, ja tegin ettepaneku seaduslikult lahku minna. Kasvõi selleks, et siis tunneksin end kindlasti vähem mingi külatolana. Tema reaktsioon oli lihtsalt rabav.

Ta on lahutusele kategooriliselt vastu! Ta olevat arvestanud sellega, et see mees jätab ta ükskord maha, ja tema tuleb siis tagasi minu juurde. Ta saavat aru, et mina pole tegelikult teda ju sugugi armastamast lakanud, ja et küll ma veel näen, kuidas me ükskord koos õnnelikku vanaduspõlve naudime... Et pole meie esimesed ega viimased, kellega midagi sellist võib juhtuda.