83aastase naise kiri: kui miski on kuulamist, tegemist või nägemist väärt, siis tahan ma seda kogeda nüüd kohe

Mõnedele on elu justkui võidusõit. Üks ajab taga ametikõrgendust, teine ideaalset keha ja kolmas unistab jõuda esimeste seas allahindlustele, et millestki ilma ei jääks. Sellise meeletu tempo juures pole aega hingetõmbeks. Selleks, et vaadata end ümbritsevat ja öelda, et elu on ilus. Võib juhtuda, et me harmoonia jääb tulemata. Teinekord tuleb see aga liiga hilja.

Internetiväljaande brightside.me avaldas 83aastase naise kirja oma sõbrannale.

Kallis Berta

Ma loen rohkem ja koristan vähem. Ma istun aias ja imetlen vaadet ilma, et murraksin pead aias kasvava umbrohu üle. Samuti veedan rohkem aega oma pere ja sõpradega ning töötan vähem.

Elu peaks olema justkui muster kogemustest, mida naudime, mitte kogemustest, mida välja kannatame. Proovin üha enam ja enam selliseid kogemusi ära tunda ja neid väärtustada.

Ma ei hoia enam midagi. Ma kasutan oma head portselani ja kristallnõusid igas rõõmupakkuvas olukorras. Näiteks siis, kui kaotan kaalu või eemaldan kraanikausist ummistuse. Või kui amarüllil tekivad esimesed õied. Kui lähen toidupoodi, kannan oma parimat pintsakut. Minu teooria seisneb selles, et kui näen jõukas välja, võin ju väikese toidukotikese eest paarkümmend dollarit välja käia.

Ma ei hoia oma parimaid parfüüme erilisteks puhkudeks, vaid kannan neid ehituspoodi või panka minnes.

Lause “ühel päeval” on minu jaoks tähendust kaotamas. Kui miski on kuulamist, tegemist või nägemist väärt, siis tahan ma seda kogeda kohe.

Ma pole päris kindel, mida teised oleks teinud, kui nad oleksid teadnud, et nad pole enam homme siin, meie hulgas. Arvan, et nad oleksid helistanud perele ja lähedastele sõpradele. Võib-olla oleksid nad helistanud endistele sõpradele, et vabandada tülide ja nägeluste pärast. Mulle meeldib mõelda, et nad oleksid läinud sööma hiina toitu või mida iganes neile kõige enam süüa meeldis. Ma arvan, et ma ei saa seda kunagi teada.

Need on need väiksed asjad, mis mind ajaksid närvi, kui teaksin, et mu tunnid on loetud. Need asjad muudaksid mind pahaseks, sest ma pole kirjutanud teatud kirju, mida olen plaaninud ükskord kirjutada. Ärrituksin ka seetõttu, et ma ei öelnud oma abikaasale ja perele piisavalt sageli, kui väga ma neid tegelikult armastan.

Ma proovin enda ellu tuua ja kasutada kõike, mis muudaks elu kirkamaks ja ajaks naerma.

Ja igal hommikul, kui avan silmad, ütlen endale, et täna on eriline päev. Iga päev, iga minut, iga hingetõmme on jumala kingitus.

Võib juhtuda, et meie elust kujuneb teistsugune laul, kui oleksime soovinud. Aga kuni oleme siin, võime me alati tantsida.