"Jää hakkas liikuma, härrad vannutatud mehed!" - kuidas sündis "12 tooli"

 (2)
"Jää hakkas liikuma, härrad vannutatud mehed!" - kuidas sündis "12 tooli"
Ilja IlfWikipedia

Keskealised ja vanemad inimesed kasutavad sageli tsitaate raamatutest “12 tooli” ja “Kuldvasikas”, mis kujutavad Odessa elu 1920. aastatel, aga mille huumor ja satiir elavad üle ajastute. Ainuüksi 30 väljendiga hakkama saanud naise Ellotška Štšukina ütlemistega, nagu “Ärge olge labane”, “Jumalik”, “Ärge tulge mind õpetama”, “Priima!”, Mõtelda!” jne saab kogu õhtu lõbusamaks muuta.


Me teame ka Ippolit Matvejevits Vorobjaninovi surnud ämma 12 tooli ja ühes neist teadaolevalt peituvate briljantide jahil oleva Ostap Benderi ütlusi “Jää hakkas liikuma, härrad vannutatud mehed!“, “Uppujate päästmine on uppujate endi asi” ja „Selle asja ma võtan enda ajada. Istung jätkub“.

Ilf ja Petrov 1932. aastal. Foto Wikipedia

1962. aastal ilmus eesti keeles duubelraamat „Kaksteist tooli“ ja „Kuldvasikas“. Vana kombe kohaselt suurepäraselt tõlgitud (Harald Haug, Voldemar Pirson, Uno Laht) ja Heinz Valgu kujundatud. Raamat sai vähemalt kahele nõukaaegsele põlvkonnale stammliteraturiks. Ei ole ju valed kunagise riigitruu kirjaniku ja kuuekordse Stalini preemia laureaadi Konstantin Simonovi ka eestikeelses eessõnas ilmunud read: „Ükskõik, mida Ilf ja Petrov ka kirjutasid – kogu nende satiirilise ande jõud oli pühendatud võitlusele minevikuigandite vastu, võitlusele totruse, rutiini ja ahnitsemise maailma vastu“. Igavesed igandid, võime nüüd ja tagantjärele öelda.

Seotud lood:

1962. aastal ilmunud raamat.

Loe veel

Vene kirjanduse hea tundja Ilona Martson on „12 tooli“ kohta kirjutanud: „See raamat on nagu eksootiline taim, mis ei sobitu sugugi sotsialistliku realismi hoolsalt pügatud taimestikku, vastupidi; kirjanik Ilfpetrovi loodud paroodiline romaani-reaalsus võimaldas kujutada nõukogude riigi tegelikkust reaalsemana kui ametlikult soositud kirjandusvoolu reegleid jälgides.“

Iechil Leib Fainsilberg, Arnoldi poeg, sündis 1897. aastal kolmanda pojana korralikus Odessa juutide peres. Tema isa oli pangaametnik, ema tubli koduperenaine. Erilist rikkust ega ka vaesust peres polnud ja kui poleks tulnud maailmasõda, revolutsioone, nõukogude võimu ja üldse kõiki neid kataklüsme, mis pöörasid maailma pahupidi, oleks temast ehk saanud tubli pürjel. Import-eksport. Kuid saatus tahtis teisiti. Temast sai pärast ajaloo pööristorme Ilja Ilf ning koos teise odessiidi Jevgeni Katajeviga, keda maailm tunneb kui Jevgeni Petrovi, moodustasid nad fantastilise kirjandusliku dueti Ilf ja Petrov.
„Kaksteist tooli“ ja „Kuldvasikas“ kuuluvad eelmise sajandi maailma kirjandusklassikasse.

“Uppujate päästmine on uppujate endi asi”

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov sündisid ja kasvasid üles Odessas. See on üks eriline linn, kuhu viimasel ajal on tänu otselendudele leidnud taas tee paljud Eesti inimesed.
Odessa on paik, us segunesid paljud rahvad, erinevad vaimsused, pätlus ja kultuur ja mis iganes. Nad ise hoiavad kõrgel oma vabalinna mentaliteeti. Pole ei venelased ega ukrainlased, vaid on odessiidid.
Mõlemad kirjanikud kirjutasid varjunimede all. Jevgeni Katajevile oli see loomulik, sest vanem vend Valentin oli juba endale nime teinud. Kaks kirjanikku Katajevit tundus nooremale vennale liiast, pealegi ei tahtnud ta kogu aeg suure venna sabas sörkida. Ta valis lihtsa ja levinud Petrovi nime. Kust aga tuli pseodonüüm Ilf? Sellele aitavad jälile saada kirjaniku pärisnime esitähed: Iechil Leib Fainsilberg.
Ilfi ja Petrovi ühendab ka see, et kummalgi polnud akadeemilist haridust, küll aga kõvasti elukooli. Ilja läks 16aastasena tööle joonestajana, seejärel töötas treiali, statistiku ja telefonimontöörina. 1919 mobiliseeriti ta Punaarmeesse, aga õnneks hakkas kodusõda lõppema ja Ilja Ilf tuli terve nahaga Odessasse tagasi.
Ta töötas seejärel lühikest aega ROSTA (Venemaa Telegraafiagentuuri) korrespondendina, sai näpu tindiseks ning eluks ajaks kihu kirjutada. Seejärel maandus mingisse nõmedasse Nõukogude asutusse raamatupidajaks, kus olevat tema töökaaslasteks olnud Berlaga, Kukuškind, Lapidus ja Pružanski. Need kirjandushuvilised, kes on lugenud Ilfi ja Petrovi romaani „Kuldvasikas“, peaksid neid nimesid mäletama. 1923. aastal maabus Ilf Moskvasse.

Eraldi loo peaks kirjutama Ilja Ilfi ja Maria Tarassenko armastusest. Nad tutvusid tänu sellele, et Maria käis Ilja vanema venna juures kunstiringis. Mõlemad olid odessiidid. Ilja kaks vanemat venda armusid kujutavasse kunsti, said kunstnikeks, aga erinevalt Iljast ei saavutanud omal alal sellist kuulsust nagu noorem vend kirjanduses.
Maria sündis seitse aastat pärast Iljad. „Ma olin temaga kohtudes noor tüdruk, 17aastane.“ Sellest sai armastus kogu eluks. Tagantjärele on nende tütar leidnud poolteistsada kirja, mida isa on emale kirjutanud ja mis kubisevad armuläkitustest. Osa neist on kirjutatud Moskvast Odessasse, aga osa ka veel sel ajal, kui mõlemad elasid Odessas.
„Ma näen sind küll hommikul, aga nüüd öösel tahan sulle kohe kirjutada, kuidas ma sind armastan.“ Nii istuski noor kirjamees öösel üleval ja kirjutas armastatud tüdrukule kirja. Hommikul läks tüdruku poole ja andis kõigepealt üle kirja. See leegitsev tunne kestis kuni tema elu lõpuni.
„Minu isa suri enne 40. sünnipäeva, ema elas pärast seda veel terve elu, 44 aastat. Aga elu lõpuni jäi tema kõrvale vaimus mu isa, Ilja Ilf.“
Nii on öelnud tütar Aleksandra Ilf, kes on kaua töötanud kirjastustes toimetajana, tõlkinud inglise keelest ja inglise keelde. Tema toimetatud ja koostatud on Ilja Ilfi täielik järelejäänud paberite kogumik, aga ka Petrovi tegelikult mitmes versioonis kirjutatud, kuid lõpetamata jäänud „Mu sõber Ilf“. Aleksandra jagas veel uuel aastatuhandel Odessas oma visiitkaarte, kuhu kirjutatud: Ilfi ja Petrovi tütar. Ta suri mõni aasta tagasi.

“Teie bensiin, meie ideed”

Jevgeni Petrov sündis kui Katajev ja tema vanem vend oli Valentin Katajev. Kui Valentin suundus juba koolis joonelt kirjanduse suunas, siis noorem vend töötas pärast kooli lõpetamist 1920 kolm aastat Odessa kriminaaljälituses. „Tema esimeseks kirjanduslikuks teoseks oli tundmatu mehe surnukehast tehtud ülevaatuse protokoll“. Kõlab, nagu oleks kirjanik ise selle oma elulukku sisse kirjutanud.
Sealt pärineb peale suure hulga elukogemuste ja situatsioonide ka üks huvitav seik, mis jõudis hiljem nii kirjandusse kui kinno. 1922. aastal ühe tulevahetusega lõppenud operatsiooni käigus võttis Jevgeni kinni oma lapsepõlvesõbra Aleksander Kozatšinski, kellest oli saanud röövlikamba pealik. Ta suutis kohtuprotsessil oma kunagise kamraadi eest nii esineda, et meest ei lastud maha, vaid saadeti vanglasse. Pärast vabanemist kirjutas Kozatšinski jutustuse „Roheline furgoon“, kus noore kriminaaljälitaja prototüübiks oli Jevgeni Petrov. Sellest populaarseks saanud kriminullist tehti nõukogude ajal koguni kaks filmi: 1959. ja 1983. aastal.

Kuulus vanem vend Valentin Katajev oli see, kes noorema miilitsamaailmast välja kiskus, Moskvasse tõi ja ajalehte „Gudok“ sokutas. Tema oli ka see, kes esimesena käis välja idee revolutsiooni ajal kaotsi läinud varandusest, mis peidetud ühte 12 toolist. Kui vanem Katajev siis ükskord noorte valmiskirjutatud materjali luges, ei jäänud tal muud üle kui õlgu kergitada ja käsi lehvitada. Lool oli jumet.
Tagantjärele targana võime öelda, et Valentin Katajevi rohke ja kunagi kiidetud looming ei kesta tänasel päeval enam edasi nagu „12 tooli“ või „Kuldvasikas“.

„Hingake sügavamalt – te olete erutatud!“

1920. aastal asutas punt noori kirjamehi Odessas vabaühenduse „Poeetide kollektiiv“ (Коллектив поэтов). Valentin Katajev, Ilja Ilf, Juri Oleša, Eduard Bagritski ja veel põhiliselt juudi juurtega noored kirjandusentusiastid kes jumaldasid varast avangardistlikku Vladimir Majakovskit. Kohal käis ka Isaak Babel. Korraldati kirjanduslikke õhtuid, kirjutati nii poeesiat kui proosat. Käidi koos ühes Odessa kohvikus, vaieldi erutatult, loeti luulet, oldi armunud kirjandusse. Grupp lõpetas tegevus, kui tipud läksid ära Moskvasse.

Osa sellest Odessa setskonnast maandus transpordiajalehe „Gudok“ toimetusse.
Ajaleht „Gudok“ asutati 1920. aastal ülemaalise transpordi taastamise kampaania käigus ning pidi sõnas ja pildis tegema positiivset propagandat nõukogude raudteeliikluse arendamiseks. Olid segased ja põnevad ajad ning sellepärast ei olegi tollases kontekstis nii üllatav, et raudteelaste ajalehe toimetusse kogunes terve trobikond noori kirjanikke, kes hiljem jätsid oma jälje mitte ainult vene nõukogude, vaid kohati ka kogu Euroopa kirjandusse: Mihhail Bulgakov, Valentin Katajev, Juri Oleša, Mihhail Zoštšenko, Ilja Ilf, tema sõber juba Odessa päevilt Lev Slavin, ja veel teisigi.
Loomulikult ei erutanud seda noort terast rahvast relsi pikkus või vagunite tootmise kasvatamine NSV Liidus 200%. Selle asemel võisteldi üksteisega vaimukas sõnaakrobaatikas, kes kirjutab etteantud teemal kõige ägedama följetoni, paneb kõige naljakama killu. Eks stalinliku kõride kinninöörimise ajal 1930ndatel aastatel löödi kord majja ka nõukogude raudtee häälekandjas. Lõbus seltskond hajus ja igaüks püüdis tolles verises stalinlikus hullumajas ellu jääda. Naljakal kombel ilmub ajaleht „Gudok“ tänaseni ja olevat suurim ning kõige ametlikum raudteega seotud väljaanne Venemaal.

Kuid pöördume tagasi meie kangelaste, Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi juurde. Nad olid selles „Gudoki“ seltskonnas, kus mõnelgi noorel mehel, kaasaarvatud vanem vend Katajev, juba loorberid peas kasvasid, ikkagi kirjanduslaeva jungad. Valentin Katajev oli see, kes mõtles välja idee tsaariaegsest varandusest, mis tuleks segasel NEPi ajal üles leida ja andis selle lahkelt väikevennale ning noorele sõbrale Ilja Ilfile lahendamiseks.

Noored mehed hakkasidki kirjutama alguses mitte just romaanina mõeldud „12 tooli“. Ja hakkaski jää liikuma. Odessa poistel läks kirjutamine nagu lepase reega. Nad on ise nii palju klatši ja nalja heitnud oma ühistöö kohta, et moodsat kõmuajakirjandust polnud vajagi. Üks valvas sel ajal valmis käsikirju, kui teine käis mööda toimetusi midagi maha müümas.
„Kaksteist tooli“ on muideks pühendatud Valentin Katajevile ning autorid olevat kinkinud ideelisele isale ka kuldse portsigari.

“Istung jätkub. Nõrganärvilistel palutakse lahkuda”

Tundub, et varasel nõukogude ajal oli ühistöö pop. Ilfi ja Petrovi teoseid illustreeris kollektiiv Kukrõniksid (Кукрыниксы), ülemaailmse imperialismi halastamatud naeruvääristajad. Karikaturistide kolmik, kes just ühise nimetaja alla said NSV Liidus kuulsaks.

1928 ilmus "Kaksteist tooli" ja 1931 "Kuldvasikas".
Kirjanikud olevat plaaninud ka kolmandat osa, aga see jäigi kirjutamata. Ilf ja Petrov kirjutasid 1932. aastal: “Tellija tahab olla ilus. Rätsepalt nõuab ta, et püksid langeksid laiade pehmete torudena. Juuksurilt soovib ta sellist juustekorraldust, et paljakuid nagu üldse looduses ei esineks. Kirjanikult ootab ta elutõde terve optimismi vaatevinklist. Selline on tellija. Ta tahaks väga olla ilus.”
Kuigi Ilf ja Petrov kirjutasid veel sadu följetone ja mitu raamatut, oli kõrgeim mäetipp oli vallutatud. Hhilisem looming enam seda tasandit ei saavutanud. Nad töötasid karmidel 1930ndatel tähtsaimas NSV Liidu parteiväljaandes „Pravda“.

Kui Stalin alustas 1936. aastal ohjeldamatut koonduslaagritesse küüditamist ja kõigi oletatavate vaenlaste mahanottimist, olid Ilf ja Petrov nagu absoluutselt mittenõukogude inimesed sõitnud eelmisel aastal USAsse, et kirjutada Pravdasse paljuosaline reportaaž imperialistlikust pesast. Nad sõitsid USA põhjalikult läbi ja kuigi „Pravdasse“ sai kirjutada vaid täielikku tapvat punapropagandat USA kohta, paistis nende vaimustus siiski läbi. Keegi kodanik olevat kirjutanud Ilfi ja Petrovi reisikirja kohta vaimustatud kirja „Pravda“ toimetusse: „Kui Ameerikas oleks nõukogude võim, oleks seal ju täielik paradiis.“

See reisikiri ilmus ka raamatuna 1937. aastal, aga Ilja Ilfi tervis oli selleks ajaks juba täitsa läbi. Ta suri pärast nende viimase ühise raamatu ilmumist 13. aprillil 1937 tuberkuloosi.
Jevgeni Petrov ei elanud oma sõbrast ja kaasautorist palju kauem. 1942. aastal sõjakorrespondina töötades lasid sakslased alla lennuki, millega ta lendas Sevastoopolist Moskvasse, surma sai ka Jevgeni. See juhtus 2. juulil, mõni kuu enne kirjaniku 40. juubelit. Polnud antud kahele andekale kirjamehele pikalt elada, aga ega nende anne poleks ilmselt ka rohkem särada saanud, sest kui pärast Teist maailmasõda 1940. aastate lõpus taheti veel kord „12 tooli“ ja „Kuldvasikas“ välja anda, siis vastutavad seltsimehed keelasid selle rangelt ära.

Stalinlik ajastu oli puhkenud uuesti õitsele, nürimeelne kirjandus õilmitses, kahtlaste naljade eest saadeti laagrisse. Hruštšovi sula lõi mõneks ajaks mõned väravad lahti ning uuesti anti välja „12 tooli“ ja „Kuldvasikas“ ja eesti keeles ilmusid ka näiteks Mihhail Bulgakovi „Meister ja Margarita“ ja Aleksander Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elus“.

„Kuldsetele kuuekümnendatele, inimnäolisele sotsialismile“ panid Brežnev ja tema kamarilja 1968. aastal Tšehhoslovakkiasse tungides küll punkti, aga paljudes kodudes nauditi head kirjandust hiljemgi.
2008. aastal avati Odessa kirjandusmuuseumi aias lõpuks ka Ilfi ja Petrovi skulptuur (koos kuldvasika ja lõhkikäristatud tooliga). Odessas on neid mälestusmärke kahele suurele kodulinna pojale muidugi rohkem ja huumori vaim lehvib linnas ikkd edasi. Skulptuuri avamisel oli õllemüügi telgi peal suur kiri “Ametiühingu liikmetele tasuta!” See on tsitaat raamatust.

Lausa rahvamassid kogunesid mõned aastad tagasi Odessa peatänaval Deribassovskajal järjekorda, et istuda kuulsaks kirjutatud 12. toolil...Võib-olla seetõttu, et just selles kaheteistkümnendas toolis olidki briljandid? Odessa on tuntud oma eriti huumorimeelse rahva poolest.

Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare