Sünnipäevalaps Liisi Koikson: „Võib-olla inimesed ei tahagi üllatuda. Võib-olla nad tahavad seda, millega on harjunud.



Liisi Koikson
Liisi KoiksonFoto: Rauno Volmar

Lugu ilmus Eesti Naises 2011. aasta veebruaris. Siin lühendatud.

Liisi Koiksoniga esmakordselt kohtudes püüan eirata tunnet, nagu teaksin teda ammusest ajast. “Laulukarusselli” imelaps, kasvanud Kilingi-Nõmmel, käinud Otsa-koolis. Ajakirjandus on joonistanud pildi tagasihoidlikust noorest naisest, kes ei kisu oma hinge alasti seltskonnakülgedel, vaid muusikas.

Liis plaadi „Ettepoole“ ainsas loos, kus nii viis kui sõnad Liisi loodud, öeldakse: Enam ei pea hoidma sirgelt ühtki joont / Kui vaid tahan, joone risti üle lehe toon. “Kui tulin Tallinna, oodati mult järsku, et mul oleks oma arvamus. Mäletan, et kartsin seda väga. Praegu on mul jalad juba maas ja arenen vaikselt.”

Võib-olla tulenes esialgne ehmatus sellest, et Liisile ei meeldi riidu minna? Konfliktses olukorras on tema enamasti see, kes tõmbub tagasi. “Inimesed ei ole tavaliselt halvad: mõnikord nad kas ei oska end õigesti väljendada või satuvad segadusse. Üritan kõiki mõista, aga... kui inimene on tõesti halb, siis ma ka ütlen talle seda.” Seda öeldes virvendab Liisi näol rõõm eneseületusest.

Mis on lauljaks olemise juures raske?

Kinno minnes võtab Liisi kaasa prillid – ta on kergelt lühinägelik. Ent kontserte andes? Ei prille, ei läätsi. “Kui ma vaatan lavalt kellegi poole, ei taha ma näha, kas ta vaatab parasjagu mulle silma,” tunnistab Liisi. “Vaatan üle inimeste peade, et keskendumine ära ei kaoks. Üks näitleja ütles mulle, et see on probleem, millega peaksin tegelema. Mina... Ma ei tea, kas see on probleem. Mulle endale meeldib vaadata sellist kontserti, kus laval tekib oma maailm: kui solisti ja pillimeeste vahel tekivad üllatusmomendid, omavahel suheldakse silmsideme, märkide ja noogutuste abil. Üksteise innustamisest sünnib energia! Ma ei taha laval tunda pinget sellest, et pean inimestele meeldima.”
Ning muidugi – asjaajamise kunst! Liisi on udupea, kellelt eilse päevakava meenutamine nõuab pingutust. “Kui ma mingi asja ära teen, siis see asi on tehtud ja... kaob kuhugi ära.”
Publiku üllatamist peab ta lauljatöö juures üheks keerukamaks osaks. “Kas on hea, kui oled leidnud häälelise näo, mis sulle sobib?” juurdleb Liisi. “Või üritad kogu aeg otsida uut tämbrit? Võib-olla inimesed ei tahagi üllatuda. Võib-olla nad tahavad seda, millega on harjunud. Aga laulja peaks ju arenema... Mis siis õige on?”

Kas tunnetest laulmine on aastatega lihtsamaks muutunud?

Loe veel

“Nüüd ma võib-olla saan rohkem aru, millest ma laulan,” nõustub Liisi. “Kui olin 15, käisin Raimond Valgre lauluvõistlusel lauluga “Ma olen naine, kes ei armu”. (Naerab.) Nüüd on sellele päris naljakas mõelda. Praegu seda lugu lauldes mõistaksin ehk teksti rohkem, kuigi ma ei mõtleks kunagi samamoodi. Oluline on mõista, miks sõnade autor on olnud nii radikaalne.
Olen juba ühtteist läbi elanud, aga mitte kõike. Väga karmilt pole ma veel vastu näppe saanud. Ma ei tea, kas tahaksingi, aga... See annaks kindlasti [lauljana] uue tasandi juurde.”
“Mida sa inimeste juures hindad?”

“Headust,” tuleb kiire vastus. “Seda, et inimene näeks sind enda kõrval, aga jääks samas iseendaks. Ma ei taha, et keegi ennast minu pärast muutma hakkaks.”

Liisile meeldivad otsusekindlad mehed. Rõõmuga laseks ta kaaslasel enda eest otsustada elulisi pisiasju. Näiteks seda, et esialgu valitud kohvik ei sobi ja võiks istumiseks otsida uue koha. “Oleks mõnus, kui inimene suudaks otsustada, ilma et ta kardaks, mida teine arvab. Kui on tõmme, siis on, ja kui pole, siis pole.”

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare