Viimasel ajal olen palju paljast (ihu)pinda põrnitsenud. Rannas, ujulas, saunas. Pikki nädalaid kestnud uurimistöö tulemusena võin kinnitada: tselluliit on pseudoprobleem! Sama hästi võiks muretseda, kui väike on pea mu õlgadel!Tselluliiti kohtab kõigil ja kõikjal: trennifriikidel ja -foobikutel, kõhnadel ja paksudel, prinkidel ja lodevatel, nii reitel, tagumikul kui ka isegi kõhul. Apelsinikoorenahka võib silmata koguni 20aastastel jumalannadel, kes MM-koondises maratoni jooksevad. Ning kaunitaridest pesumodellid, kelle fotošopitud pildid ajakirjade reklaamkülgi täidavad – on tselluliit neilgi näitsikutel, nagu kõmulehtedest nähtub.Väidetavalt kimbutab tsellu ligi 90–95% naistest, kuna naissuguhormoon östrogeeni tõttu koguneb eevatütardel kindlatesse piirkondadesse rasv, millest suur osa esineb nahaaluse rasvkoena. Erinevalt meessuguhormoon testosteroonist ei tugevda östrogeen kollageenivõrku, mis nahaaluseid rasvarakke vaos hoiaks. Niisiis oleks kogu tselluliidivastane võitlus justkui asjatu.Ometi on krobeline nahk reitel ja tuharatel miski, mille pärast pidevalt põdeda. Alustuseks proovime kodust kuivharjamist ja ohtrat veelarpimist. Seejärel sidekoe siredaks silumist ja vormi voolimist ilusalongis.
