YSL – armastus läbi ängistuse!

YVES SAINT LAURENT OLI LEGEND juba oma eluajal. Ühes 1994.-l aastal antud intervjuus – selleks ajaks oli ta moodi loonud juba 35 aastat – ütles ta, et see, mis moes toimub on hirmuäratav – "...kõik need tippmodellid, stilistid ja disainerid, kes teevad mida iganes... Hoian end moemaailmast eemale, ma ei kuulu sinna."

Ta võis niimoodi öelda, sest selleks ajaks oli tema oma töö teinud. Ja see, mida ta oli teinud oli jäänud ja püsib siiani.

Kui Coco Chanel tuli välja ideega laenata naistele riideid meestemoest, siis YSL tegi selle teoks.
Ja kui Chaneli kohta öeldakse, et ta vabastas naise, siis YSL andis naisele võimu, tehes seda kõige elegantsemal kujul – selleks olid nooljad pükskostüümid, hästiistuvad pintsakud ja muidugi daamismoking – kollektsioon "Le smoking" tekitas tillukese revolutsiooni juba1966. aastal.

Veel varem olid ta lavale toonud mootorratturijakkides shikid tüdrukud ja kuulsad Mondriani-kleidid. Kõik, millele ta käe külge pani, sai 1960-70ndatel moeuuenduseks ja muutus kohemaid klassikaks.

Kui otsida 20.sajandi kõige mõjukamat moedisainerit, siis on selleks kindlasti YSL –
suurejooneline reformaator, kuid mitte avangardist. Kõik tema uuendused on toimunud klassitsismi raames. Ka mässaja pole ta kunagi olnud ega enfant terrible. Olles küll boheem nii hingelt kui südamelt pole tema kollektsioonides kohta väikekodanlikkusele.

YSL suurimaks teeneks on kaasaegse modernse naise loomine. Ta sattus seda tegema just sel ajal, mil naise roll ühiskonnas alates1960ndatest radikaalselt muutus. Ta tabas ära, et oma valikutes – nii ametialastes kui eraelus – vabanenud naisetüüp nõudis ka uut tüüpi rõivastust. Selles peitub tema geniaalsus ja edu.

Olgu mistahes mehelikel rõivaeeskujudel loodud, on tema mood alati naiselik. Mitte tütarlapselikult nunnu, vaid küps ja enesekindel. Tema naisetüüp ei ole amatsoon ega Barbarella, ega mitte ka väikekodanlik naine – "Vihkan vaikekodanlikkust, alati see väikene pärlikee ja prossike, nagu oleks sellega kõik öeldud. Igav!" – annab ta ühes intervjuus teada...
Kõige paremini illustreerivad YSL rõivaid Helmut Newtoni fotod – võimukad ja seksikad.

YSL ARMASTAS NAIST. Mitte küll naisi.
Ta jumaldas oma modellide ilu, mida vormis kangaste languse, varjude mängu ja värvide kirega.
Ühena esimestest palkas ta mustanahalised mannekeenid. YSL-st vändatud kahes kunstilises filmis pole moel pearõhk. Kriitikud on ette heitnud, et filmi loojaid on enam huvitanud nende kardinate maha rebimine, mida varem dokumentaalfilmides ja teleintervjuudes on diskreetselt ees hoitud ja mis on loonud moedisaineri ümber erilisuse oreooli.

Oma teed tähtede poole alustas YSL varakult. Juba 21-aastaselt, pärast Christjan Diori ootamatut südamerabandust, sai temast kuulsa moemaja peakunstnik. Ta oli Diori kroonprints, sest töötas assistendina sest ajast, kui oli 1956. aastal võitnud rahvusvahelise villa sekretäriaadi moekonkursi.

Nii noorelt nii suure vastutusega kokku puutuda ei ole ilmselgelt mingi kingitus – "Tahaksin uuesti olla noor, mul polnudki mingit noorusaega. Vihkan tähtaegu... kõik need riided, mis igal aastal surevad üheaegselt ja kõik need teised, mida peab tegema. Tahaksin töötada siis, kui mulle meeldib, aga olen köidetud omaenese äriimperiumi kuldsete ahelate külge..." – ütles moekunstnik, kelle ametlik imago on külg ees mööda seinaääri kõndiv malbe veidrik, kuid kelle elus on teinegi külg, mida dokumentaalfilmid ei eksponeeri.

Sellest johtuvalt rullus kuulsa moelooja bograafia, kus geniaalse loomingu kõrval hõlmavad koha rahustid, alkohol, meelemürgid ja enesehävitus, depressioonid ja närvivapustused, deliiriumiatakid ja vaimuhaiglas viibimised. Mitmeid kordi nimetas press hooaja kollektsiooni viimaseks, kuid ikka ja jälle tuli disainer välja uuega, mis taas imetlust pälvis.

Depressioon oli YSL puhul ka edasiviivaks jõuks, mida suurem on ebakindlus, seda rohkem on kollektsioonides värve. Depressiooni võis ta kasutada maskina, millega end tegelikkusest eraldada. Loomeprotsessi on ta kirjeldanud kui tohutut enesepiitsutust, tundes seeläbi sügavat hingesugulust kirjanik Marcel Proustiga, kes samuti kujutab loomist, kui piinavat tegevust.
Moeetendus kujuneb selles protsessis katarsiseks – hetk triumfeerivat võidurõõmu, aplaus, kummardus juubeldavale publikule – ja seejärel täielik must auk. TÜHJUS...

Prousti romaani "Kadunud aega otsimas" tegelaste järgi olid kujundatud YSL ja Pierré Berge luksusliku kodu erinevad toad, kus nende õhtukleitides külalised mängisid vastavaid rollimänge. Prousti 2000-leheküljelist romaaniseeriat lugenu kujutab ehk paremini ette.
Ka oma moto laenas YSL Proustilt: "Suur kunst on mitte olla, vaid jääda."

°°°°°

Juba koolis ei olnud tulevane kuulsus selline, nagu ühelt poisilt oodatakse, ta ei sobitunud massi – "põhjus oli homoseksuaalsuses" – järeldab ta ühes intervjuus. Kodus oli parem, seal ootas pabernukkude ja kostüümide fantaasiamaailm ja ema, kelle riietumist ta imetles.
Pärast üht eriliselt kurnavat koolipäeva, ütles ta endale: "Ma ei hooli sellest kõigest. Ühel päeval seiasb minu nimi tulikirjas Champs Elyséel!" Ta ütles seda ka oma klassikaaslastele.

Nii sündiski – Pärast sõjaväeteenistuses saadud närvivapustust, YSL enam Diori moemaja tagasi ei läinud. Tänu hea ärivaistuga Pierre Bergele saadi nii kopsakas lõpparve, et 1961. aastal võis alustada omaenda moemajaga. Esialgu küll kahetoalises korteris. Viis aastat hiljem, 1966. aastal, lõi ta oma pret-a-porte brändi "Rive Gauche", mis oli hinnalt kättesaadavam kui haute couture. YSL uskus "tänava võimu" ja tahtis, et tema moodi kannaksid paljud noored naised.

Ühte asja ta kahetses – et ei ole loonud teksapükse – seda kõige lihtsamat, vabameelsemat, praktilisemat, enesestmõistetavamat, väljenduslikumat ja seksapiilsemat moeeset, mida terve maailm kannab. Sest põhimõtteliselt väljendavad neidsamu omadusi ka kõik tema loodud riided – mootorratturi- ja kaptenijakid, trentskotmantlid, smokingud, safarikleidid jne.

Pea kõikidel rõivastel, mida me võtame tänapäeval isesenesestmõistetavatena, on link YSL loomingus: °naiste pükskostüüm aastast 1964. koos läbipaistva pluusiga paljal kehal
°sirge käisteta geomeetrilise mustriga minikleit –1965 a loodud Mondriani-seeria
° Militaristliku alatooniga kaptenijakk ja trentskot said moeks 1962. aastal
° Ka ametinaiste vormiriietus – seosega pluus koos seeliku ja pintsakuga kostüümiga on pärit 1972. aastal YSL kollektsioonist.
Loetelu jätkub:
° korsett-pihik
° suur õlasall jaki asendajana õhturiietuses
° nöörkinnisega safarijakk
° kõrge kontsa ja -säärega saapad
° pika randmega nahkkindad
° meestekaabu
° kontsaga loafersid
° ja muidugi naistesmoking, mida praegu toodab iga massimoe kett

YSL kontole tuleb kanda 1940ndate retro, laenud folkloorist, hipi-, biitniku- ja punkmoe stiilidest, mida ta algupärandist shikimana lavale tõi. Samuti ümbertöötlused Picasso, Miró, Matissi ja Gaugini kunstiloomingust 1980ndatel.

Kiituse kõrval on tulnud tal kuulda ka kriitikat: kui ta keset pöörast hipiaega tuli välja 1940ndatest pärit retrokollektsiooniga, pälvis see halvakspanu, eriti USA-s – kui teise maailmasõaja ja saksa iluideoloogia taaselustamine. 1977. a loodud parfüümi Opium tulekuga süüdistati teda aga uimastite propageerimises.

1983 – toimus suur YSL loomingu näitus New Yorkis Metropolitan Museumis – esmakordselt näidati nii ulatuslikku retrospektiivi elava kunstniku loomingust. Sellega alustas YSL oma näituste ringreisi üle maailma, külastades kõiki maid, mille folkloorist inspireerituna ta oli loonud aastate jooksul kollektsioone. Sealhulgas toimus 1986. aastal selline näitus ka Moskvas – YSL oli üks esimesi moe suurkujusid, kelle loominguga meie inimesed silmast silma kohtusid.

1985 saab YSL Auleegioni ordeni president Mitterandilt. Sellest hoolimata oli moeamaja 1990nadte alguseks jõudnud majanduslikku madalseisu ja koos Pierre Bergéga, kellega kooselupartneritena teed olid lahku läinud, kuid äripartnerlus jäänud, tehti otsus müüa elutöö itaallaste Gucci grupile. Pret-a-porter liini disainimise võttis üle Tom Ford, kes oli ka Gucci moemajalt juba tolmu maha kloppinud. Haute Couture jäi edasi YSL ja Bergé rezii alla. Järgnevalt võttis disainimise üle Stefano Pilati. Alates 2012 aastast on YSL moemaja peakunstnikuks Hedi Slimane.
1. jaanuaril 2002. a teatas YSL oma pensionile suundumisest. Hüvastijätukõnes ütles ta muuhulgas: "Olen tundnud hirmu ja üksindust. Tean, mis on rahustid ja meelemürgid, tundnud depressiooni ahelaid ja haiglate vangistust. Aga ühel päeval leidsin endas küllalt jõudu, et murda sellest välja, veel veidi pimestatuna, kuid kainena."
Paar nädalat hiljem toimus Pompidou Keskuses kõige viimane moeshow kahele tuhandele kutsutud külalisele. Sellest kujunes monumentaalne retrospektiiv kõigi ikooniliste mudelitega, mis ta oli loodud 40 aasta jooksul.

2008. aasta 29. mail avati suur YSL retrospektiivnäitus Montrealis. Paar päeva hiljem, pühapäeval 1. juunil 2008 jättis suur looja moemaailmaga igavesesks hüvasti. Ta suri 71-aastaselt oma kodus Pariisis ajukasvajast põhjustatud haiguse tagajärjel.
Järgneval aastal peetud "sajandi oksjoni", tulu tema elutöö ja kunstikogude müügist, otsustas Pierre Bergé annetada vastloodud fondile aidsi uuringuteks ja raviks.

20 aastat tagasi antud intervjuus ütles YSL: "Ma pakkusin modernsele naisele tuleviku, mis jääb püsima kauaks ajaks pärast minu surma"
Loodetavasti on see nii – et uutele moeinimeste põlvkondadele ei tähenda kolm tähte Y S L "lõhnaõli, mida mu vanaema kasutas" ja "väga hea kvaliteediga kauapüsivat huulepulka" .
Ja et see nimi ei saaks kuvandiks lõputust enesehävitamisest, alatutest armuafääridest ja erootilistest vägitükkidest, mis kunstiliste filmide loojaid on enam paelunud kui fantastilised moeshowd ja geniaalsed kleidid.
Vist on lihtsam luua müüti manodepressiivsest üliandekast geeniusest pealtnäha nii glamuursel, kuid tegelikkuses tohutu ränka tööd nõudval alal, nagu seda on mood, iseäranis kõrgmood.

Raamatus "Yves Saint Lurent Style Style Style" on rohkelt originaalmoejoonistusi ning kirjutisi kunstniku elust ja loomingust. (Abrams, New York, ISBN 978-08109-7120-2)