Sel suvel kordus üks ja sama stsenaarium. Kohtusime. Kallistasime. Pärisime üksteise käekäigu järele.

“Väga mõnusalt, iga päev on rõõm! Töötame ja puhkame. Kodus ikka jaa enamasti! Ei raatsi suurt mujale minna, meil on nüüd ponid!”

Vaikus koos väga suurte silmadega.

“Ponid? Need päris ponid, noh, nagu hobused või? Segi läksite või?”

Kui “segi” tähendab veelgi õnnelikumat olemist, siis jaa!

Eile ennelõunal koristasime ponide aedikust sõnnikut. Ma riisusin pabulad kokku, Taavi tõstis need lumelabidaga murutraktori kärusse ja vedas vaarikapeenrasse. Ja me ponid Merri ja Sille olid kui tööinspektsiooni kontrollid – käisid meil üha järel ning vaatasid üle iga ruutmeetri – kas sai ikka puhtaks! Sai küll!

“Püha müristus, ponidega on ju hullult palju tööd!” küsitigi järgmisena. Jah, mul on eilsest peopesas kaks villi. Anni ja Kirke saavad iga päev võtta ämbrist kümme mineraaligraanulit ja viia ponidele. Vett viin neile ka. Vahel raiub Taavi lepavõsast neile oksi näksimiseks. Ja ongi kõik. Mõnus.

“Aga mida te nendega tegema hakkate? Ratsutama?”

Lihtsalt rõõmu pärast

Tegelikult oleksime pidanud sellest alustama. Võtma välja telefoni, kus lastepiltide kõrval on nii mõnigi foto ponidest. Saage tuttavaks, me talus on kaks tegelast juures – hingelt suured, kehalt veidi väiksemad – ponid Merri ja Sille. Merri on kahene, Sille aastane. Mõlemad on allameetrimehed. Või noh, naised. Nad on meil lihtsalt rõõmu pärast.

Loe edasi digiajakirjast.