Just siis, kui olen jõudnud peateelt veidi hõredama liiklusega tänavale, kus saab sõitma hakata, läheneb ülekäigurajale jalakäija. Veidi kiirendades jõuaksin enne teda – aga pidurdan igaks juhuks siiski, seesmiselt mossitades. Teed ületama asuv noormees naeratab mulle laialt ja noogutab peagagi. Viipan vastu ja uskumatu – tuju läheb paremaks. Veidi enne tööle jõudmist saan vöötraja ees seisma jäämise eest veel ühe tänulehvituse, sedakorda lapsevankriga naiselt. Kas jalakäijaid ongi autojuhtidest toredamad inimesed, mõtlen. Igatahes olen kontorisse jõudes ootamatult heas meeleolus.