Võin täpselt öelda, millal mu "tipsutamine" algas. See juhtus kaks aastat tagasi, mil mees jalga lasi

Naine (39, kõrgharidusega ametnik): "Võin täpselt öelda, millal mu "tipsutamine" algas. See juhtus kaks aastat tagasi, mil mees jalga lasi ning jäin kahe lapsega üksi, väiksem oli vaid aastane. Stressiallikatest puudu ei tulnud: lisaks koondati mu töökoht, emapalk lõppes ja titt tuli panna kulukasse eralasteaeda, et ise täie rauaga uues ametis alustada.

Et kas või ühest laenust-liisingust vabaneda, müüsin maha auto. Mäletan kergendust, mis sellega kaasnes – nüüd võin kolleegide sünnipäevadel rahulikult veini juua, ilma et peaks politseile vahelejäämist kartma!

Siiani olin üliharva napsitanud – võib-olla korra kuus või harvem kellegi sünnipäeval. Mulle ei maitse veinist kangemad joogid, viina, likööri, viskit ega muud kõvemat pole eales proovinud. Veini või vahuveini see-eest võin nüüd pruukida pudeli korraga. Tavaliselt joon klaasikese-kaks (väga harva kolm) õhtusöögi kõrvale. Võib-olla pole see koguseliselt palju, küll aga regulaarne, võtan tõesti praktiliselt igal õhtul. Kui seljataga on pingeline tööpäev intriigidest pulbitsevas riigiametis, kodune taskurahateemaline jagelus teismelisega, kolmeaastase lakkamatu jonn, pidev mure rahalise toimetuleku pärast, ma peaaegu värisen sisemiselt, enne kui saan istuda söögilaua taha, et kosutav klaasike manustada. Esimese klaasi järel ma isegi ei tunne, et midagi oleks joodud, see läheb kui kerisele. Kahest-kolmest klaasist ei jää ma kunagi purju, küll aga on see igatsetud vaigistus mu mitu aastat kestnud kurnatusele, üksildusele ja frustratsioonile. Kui kaks klaasi veini hinge all, suudan taluda laste üleannetusi, töökoormust ning muret maksmata arvete pärast märksa paremini kui täiesti kainena.
Mitte et ma igal õhtul tingimata tipsutaksin ning päeviti kaine olla ei suudaks – uuesti soetatud auto rooli ei istu ma eales võtnuna ja tööl olen täiesti adekvaatne, aga umbes viie õhtu juurde seitsmest kuulub vein kindlasti.

Viimased neli aastat olen võtnud ka antidepressante. Olin esimese lapse sünni järel raskes sünnitusjärgses depressioonis ning teise lapse sündides ja samade sümptomite tärgates määras arst rohud kiiresti, ennetamaks ränka äralangemist. Ei ütleks, et rohud rahustavalt mõjuvad, samas neid ära jätta ka ei söanda, sest paar loobumiskatset on päädinud talumatute ärajäämanähtudega, nagu pearinglus, minestamistunne, südame puperdamine, suukuivus ja täielik paanika. Psühhiaater ütles, et ravimite mahajätmist peaks üritama mõnel rahulikumal perioodil, kuid sellist pole saabunud – minu elus vist ei tekigi naljalt etappi, mil töine elu oleks pingevaba, majanduslik olukord lihtsam või lastega vähem rahmeldamist. Ravimite ja alkoholi ohtlikku kõrvalmõju pole täheldanud. Samuti pole mul hommikuti iial valutanud pea ega magu. Räägitakse, et regulaarne tipsutamine hakkab tervisele mõjuma, aga vähemasti selle kahe aasta jooksul ei ole ma ühtegi füüsilist vaeva täheldanud. Psühholoogilisi küll, aga pole kahtlustki, et nukrus, masendus ja üksildus oleksid mu kaaslased ka ilma alkoholita... Millega ma peaksingi oma igapäevast veini asendama? Minu elus pole ei puhkust, lusti ega vaheldust."

Kommenteerib psühhiaater Piret Visnapuu-Bernadt: "Liiga sageli juhtub, et ema leiab end üksi koos laste ja laenudega. Nii üksi, et pole enam võimalik tunda rõõmu oma lastest, oma elust. Nii üksi, et ei suuda leida tuge ka sugulastelt ja sõpradelt. Üksinda vastutamise raskus saab hakkamasaaja näoga kantud. Nii raske on, et ei julge kellelegi öeldagi. Alkoholi abiks võtmine on petlikult lihtne lahendus. Lõõgastushetk on üürike. Päevaplaani kuuluv alkoholitarbimine toob kahjuks kaasa igapäevase häbi ja salgamise ning elu tundub järjest närusem. Vastukaaluks suureneb soov tõestada, et hakkama ei saada mitte ainult hästi, vaid väga hästi. Pinge ja ärevus kasvavad veelgi ning ühel hetkel on veiniklaas ainus pidur ja ümberlülitaja. Kiirelt rahustav klaasitäis toob samm-sammult lähemale uue probleemi – alkoholisõltuvuse. Tipsutamine on väga salakaval, kogused suurenevad ja kangemad margid tulevad kasutusele märkamatult.
Enda nahutamine alkoholitarbimise pärast niisuguses olukorras palju ei aita, probleem on laiem. Alkohol on tulnud asendama lähedasi suhteid ja siirast koosolemist, mis hinge toidab ning elule väärtuse annab. Muutuste alustamiseks võib endalt küsida: kas ma tahangi elada nii, et mu päeva oodatuim hetk on õhtune veinipudeli avamine? Millised olulised kohtumised mu päevades tegelikult on, mida ma praegu ei märka?
Siinses loos on kõige lähem abi kodus olemas. On suur õnn, et kodus on kaks vahvat tegelast, kes on nii omad kui olla võib, kellega saab teha nalju, mida vaid omad mõistavad, arutada maailma asju, vaidlused selgeks vaielda, kui vaja, siis nutta koos – olla lihtsalt kodus. Raskem küsimus on, kuidas muuta suhteid sugulaste ja sõpradega nii, et saaks loomulikul moel abi küsida, suhelda vabalt, ilma mulje jätmise pärast muretsemata. Siirast kontakti iseendaga, lähedastega, eluga aitab taastada psühhoteraapia. Kui enesekindlus ja elurõõm on leitud, ei ole enam ohtu, et veiniklaas saaks juhtimise üle võtta."