“Korter 113,” tähendab Villu.

Sääraseid lohepikki elamuid pole ta mujal näinud. “Kui kolisime maja ühest otsast teise, oli tunne, nagu oleks teise linna kolinud!”

Maja ees asfaltteel loobiti rahvastepalli. Kusjuures võistlus käis tõesti rahvaste – eesti ja vene laste vahel.

Suur osa Püssist on siiski aedlinn, kus inimesed võivad oma aiast õuna võtta.

2000. aastal loetleti linnas 1872 elanikku, praegu on neid alla tuhande.

Lasteaed töötab, aga kooli Püssis ei ole. Villu meenutab Kuuli pubi ja sõbra isa õllekat, kus poisid tohtisid piljardit mängida. Eeva poodi, kust keskkoolis osteti esimesed humalajoogid. Need kohad on kinni. Ambulatoorium suletud. Kohvik avatakse ettetellimisel.

Pärast seda, kui Villu keskkooli lõpetas, kolisid tema vanemad Toilasse. Tema vanem vend elab Tallinnas, õde Tartus – üsna Villu lähedal. Mõned sõbrad on veel Püssi jäänud.

“Vahel olen mõelnud, et mis oleks, kui koliksin siiakanti tagasi. Aga Eeval (Villu abikaasa Eeva Talsi – L. A.) pole ju Virumaaga niisugust seost. Ja töötame ju mõlemad Lõuna-Eestis: mina Viljandis akadeemias, tema Tartus Elleri koolis.”

“Lähme vaatame tuhamäge ka,” pakub Villu. Muidugi vaatame.

Täismahus artikkel ilmus Eesti Naise 2018. aasta aprillinumbris