Jäämegi. Õnneks Villu ei külmeta, vaid istub Püssi A ja O ees autos. Ja õnneks siit me ringkäiku alustamegi.

“Vanasti oli see Edu pood ja mina olin Edu gängis,” jutustab Villu. “Vene noored kogunesid bussipeatuses, eestlased istusid poe ees. Vaatasime inimesi, kes mööda läksid, ja ajasime oma möla. Aga viisakalt! Mingeid pahandusi meil müüjatega polnud.”

Kui tagumik kangeks jäi, ajasid poisid oma rattad kurjaks. Villul ja ta sõpradel oli oma velotiim ning tuhamäe ümber rajad. Aga keskkooli lõpus, kui poest juba õllegi kätte sai, ehitasid poisid endale linnaserva punkri, kuhu vedasid ka diivanid ja pisikese pursuika.

“See koht sai nii kuulsaks, et reedeti tuli Kiviõlist ka rahvast,” naerab Villu. Muusikat lasti pidulistele automakist.