Kaugelt Venemaa lõpust Moskvasse näitlejaks

Vennad Solominid sündisid Baikali taga Tšita linnas muusikute perekonnas. Juri 1935. aastal ja väikevend Vitali kuus aastat pärast vanemat venda Jurit, 12. detsembril 1941.
Vanemad panid Vitali klaverit õppima, aga poiss ei sallinud seda suurt pilli ja muusikatunde silmaotsaski. Mõni aasta veeti kodust vägikaigast, siis andsid vanemad alla. Vitali võis rahulikult pühenduda spordile. Ta käis mitmes trennis, tippsportlaseks ei saanud, aga hea füüsiline vorm tuli talle hiljem näitlejaametis tublisti kasuks.
Vanemale vennale Jurile oli jätnud kustumatu mulje dokumentaalfilm Moskva Väikese teatri (Государственный академический Ма́лый театр России) suurejoonelisest ajaloost. 1824. aastal asutatud Venemaa ühe vanema teatri juures asub ka Štšepkini-nimeline teatriinstituut, vanim siiani tegutsev Venemaa lavakool. Sinna ta läkski katsetele ja sai sisse.
Kuna vanem vend Juri oli juba teatrikooli läinud, siis ei ole ju imestada, et noorem kihutas pärast keskkooli lõppu Moskvasse. Temagi sai suurest konkursist hoolimata näitlejaerialale sisse. Solominid olid kindla peale andekad poisid. Kindlasti jätkus neil ka kangekaelset visadust, sest provintsipoistena, tulid nad ju kusagilt Mongoolia ja Hiina piiride lähedasest väikelinnast, ei olnud neil suures pealinnas ülbete pealinna noorte keskel kindlasti lihtne. Ja jälle, nagu vanem vend ees, pääses ka Vitali pärast lõpetamist Väikese teatri truppi. Sinna jäi ta paariaastase vaheajaga oma elu lõpuni. Seal laval ta ka tegelikult suri.

Ladusalt filmilinale

Vitali oli 25-aastane, kui 1967. aastal tuli nõukogude ekraanidele draama „Vanem õde“, kus näitleja tegi oma esimese tõeliselt tähelepanu äratanud osatäitmise. Aleksander Volodini menunäidendit, millest film tehti, on mängitud ka Eestis.
Vitali Solominil hakkas kinos kõik kuidagi hõlpsalt minema. Kohe hakkasid teda kutsuma erinevad režissöörid, kiiresti sai ta populaarseks publiku hulgas. Küllap paljud teie hulgast mäletavad nõukogudeaegset lööklauset „Saluut, Maria!“, aga ehk vähesed samanimelist filmi, kus just Vitali Solomin mängis olulist Sjova rolli. Teatri kõrvalt mängis ta praktiliselt igal aastal vähemalt paar filmirolli.
Ei olegi midagi üllatavat, et režissöör Igor Maslennikov valis ta doktor Watsoni ossa, sest ta oli ennast ekraanil juba selleks ajaks tõestanud.

Solomin ja Livanov, Watson ja Sherlock.

Hoolimata masse haaranud sarjast „Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklused“ ei jäänud Solomin oma rolli võrku. Teda kutsuti edasi väga erinevatesse filmidesse. Suurfilm „Siberiaad“ (1978), Johann Straussi opereti põhjal vändatud muusikaline film „Nahkhiir“ (1979), kus Solomin mängib doktor Falket. Laulsid muidugi mitte näitlejad, vaid professionaalsed ooperilauljad. Teist meespeaosa Heinrich Gabriel von Eisensteini esitas Vitali vanem vend Juri.
Seejärel veel üks operett „Silva“ (1981). Üks oma aja tähelepanuväärseid vene filme oli Lenfilmis tehtud ja 1982. aastal linastunud „Padaemand“ Puškini järgi. Sellegi filmi režissöör oli taas Igor Maslennikov ja ühes peaosas Vitali Solomin. Neil klappis omavahel.
See ei jäänud Maslennikovi ja Solomini viimaseks edukaks ühistööks. Veel kord ühendasid nad jõud filmi „Talvine kirss“ (1985) tegemiseks, millest sai melodramaatiline publikulemmik. Tänapäeval öeldakse sarnaste filmide kohta „naistekas“. Igal juhul sai film samade tegelastega veel kaks menukat järge. Venemaal kipuvad naised näitleja Vitali Solomini nime kuuldes esimesena meenutama just seda triloogiat „Talvine kirss“.
Näitlejate puhul räägitakse tavaliselt nende parematest rollidest, vähem sellistest, kus nad pärast proovivõtteid ikkagi välja praagitakse. Ka Vitali Solominil on oma eduka, kahjuks lühikeseks jäänud eluteel tulnud ette selliseid äraütlemisi. Temagi oli üks neist oma aja andekatest noortest vene meesnäitlejatest, kelle Leonid Gaidai kutsus kaamera ette, et proovida, kuidas ta sobiks Šuriku rolli. Ei sobinud. Suurel komöödiameistril Gaidail oli filmiks „Operatsioon „Õ“ ja Šuriku teised seiklused“ stsenaariumid ja praktiliselt kogu näitlejateseltskond peas valmis, aga peaosalist otsis ta kaua. Solominil polnud mõtet häbeneda, ka näiteks Andrei Mironov kuulus nende umbes 40 näitleja hulka, kes käisid proovivõtetel, aga Šurikuks ei saanud.

Abielus lõpuni

Päris paljude kuulsate nõukogude aja vene näitlejate biograafias on varane abiellumine kursusekaaslasega teatrikoolist, mis tavaliselt väga kauaks pidama ei jäänud. Nii läks ka Vitalil. Ta abiellus noorelt kooliõe Natalja Rudnajaga. Abielu jäi lühikeseks ja muidu jutukas Solomin pole sellest tahtnud rääkida. Küllap jäi suhtest mingi valus okas hinge, sest tema teine naine Maria Solomina, kellega ta elas elu lõpuni, on mehe surma järel intervjuudes tunnistanud, et kõigi heade omaduste kõrval olevat Vitali olnud kuni lõpuni väga armukade.
Teisest abielust jätkus aga Solominile elu lõpuni. Tema kohtumine Mariaga oli ka omapärane. Režissöör Todorovski valmistas ette filmi „Linnaromanss“ ja režissööriassistent märkas linna peal kena tekstiiliinstituudi üliõpilast Maria Leonidovat, kutsus ta proovivõtetele. Seal Maria ja Vitali kohtusidki. Meeldisid teineteisele. Juhtus aga selline kummaline lugu, et amatöör Maria valiti rolli, kuid juba ennast näitlejana tõestanud Vitali praagiti viimasel hetkel välja. Olevat Vitali Solomini karjääri jooksul olnud ainus kord, kui ta lausa enne proovivõtteid minema saadeti. Häbistatud noormees läks koju põdema, aga juhuslikult kohtus ühe võttegrupi liikmega, kes ütles, et Maria ootab ta telefonikõnet. Ta helistas ja edasine on tänaseks ajalugu. 1970 nad abiellusid, 1974 sündis tütar Anastassia, 1984 tütar Jelizaveta.
Aga kuna Vitali oli tõesti armukade ega tahtnud mingi hinna eest, et naine veel laval või filmis esineks, siis Maria Solomina pöörduski oma vanade liisude juurde tagasi, läks tööle moemajja ja toimetas hiljem moeajakirju. Kuigi mingil hetkel olevat Solominil olnud paar afääri noorte näitlejannadega, pöördus ta alati koju tagasi ja kinnitas ka viimastes intervjuudes, et Maša on tema elu naine. Mõrdsus on noorte auahnete näitlejannade puhul normaalne, küllap sai sellest ka abikaasa aru. Maria Solomina on samuti kokkuvõtteks öelnud, et nad elasid koos väga õnneliku elu.

Ma kunagi küsisin oma vanemalt tütrelt, mis asi see elu on. Ta vastas: „See on meie ring Maa peal.“ Väga õige.

Elades oma elu

Solomin armastas väga aega veeta oma suvemajas. Ta ei tahtnud mingit väikest moodsat datšat, vaid ostis endale vana maamaja suure aiaga, kus kasvasid uhked õunapuud, kased, vaarikapuhmad, sõstrapõõsad, toomingad. Ise ta kiitis hiljem: „Seal on mingid vahvad nurgatagused, vanad pingid, kuurid, aga nendes – vanaaegsed lambid, 19. sajandi lõpu kirjutusmasinad, vanad imelikud pudelid. Ilusad inimkäte tehtud asjad. Sa tunned kõikjal kunagi elanud inimeste kohalolekut. Väga võimas tunne.“ Kuigi Vitali pages koos perega suvevaheaja saabudes oma maamajja, ei olnud ta muidu sugugi tagasihoidlik tüüp. Tänaseni meenutatakse kunagises koduteatris tema organiseeritud pidusid. Pärast tema surma rääkisid mitmed vanad kolleegid, kuidas ühe hooaja lõpus, aprillis, kui tüdimus ja rutiin hakkasid meeli vallutama, korraldas Solomin nääripeo. Näärivana, Snegurotška ja ehitud kuusega, keset õitsvat kevadet. Olevat kogu trupile väga hästi mõjunud, nalja sai palju ning hooaeg lõpetati hea tujuga. Solomin on rääkinud ajakirjanikule: „Peod – see on terve rituaal. Ei ole vaja mingit erilist uhkuse tagaajamist. Kõige tähtsam, et kõik oleks südamlik, armastusega tehtud ja fantaasiarikas. Väga tähtis on ära tunda, millise meeleolu ja suhtumisega sind kostitatakse. Ma kunagi küsisin oma vanemalt tütrelt, mis asi see elu on. Ta vastas: „See on meie ring Maa peal.“ Väga õige. Väikese teatri lava, minu lähedased inimesed – see ongi minu ring Maa peal. Ja need kohad, kus mind armastusega vastu võetakse – seegi on minu eluring.“

Doktor Watsoni varajane surm

Lenfilmis vändati aastatel 1979-1986 sarja „Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklused“ kokku viis filmi ehk täpsemalt 11 seeriat, kõik said väga populaarseks. Nagu ka filmikangelased.
Vassili Livanov, kes oli üks Moskva Holmesi ja Watsoni ausamba eestvedajaid, ütles hiljem, et sellest sai mälestusmärk tema heale kolleegile ja sõbrale Vitali Solominile. Varem, veel Solomini eluajal, oli Livanov teinud oma jutustusest „Mu armas kloun“ teatriinstseneeringu, kus mitu hooaega järjest mängis peaosa Vitali Solomin. Elus nad nii suured sõbrad ei olnud, aga koos neid jäädaksegi mäletama.
Tõe huvides tuleb muidugi tunnistada, et Nõukogude Liit oli omamoodi reservaat, kuhu ameerika naaritsat sisse ei lastud. Kas siis maailmas oli vähe tehtud filme Dumas´ musketäridest või Sherlock Holmesist, aga kui neist tehti vene-nõukogude variandid, siis kõik peaosalised on meeles ka keskealisel eestlasel.
Vitali Solomin lahkus meie hulgast peaaegu et publiku ees laval, nagu Moliere, keset etendust.
23. aprilli õhtul 2002 mängis ta etenduses „Kretšinski pulm“. Esimese vaatuse lõpupoole hakkas tal halb ja ta kukkus kokku. Kätel kanti ta lavalt minema ja kiirabi viis ta otse teatrist haiglasse. Seal selgus, et näitleja oli saanud insuldi. Veidi üle kuu lamas ta veel haiglas, viimased kaks nädalat meelemärkusele tulemata. 27. mail 60-aastane Vitali Solomin suri.
Sarnaselt kukkus keset etendust kokku ju ka teine kuulus vene näitleja Andrei Mironov. Tema oli surres vaid 46-aastane.