Vene täht Aleksandr Abdulov – vastupandamatu nii mehe kui näitlejana
Enne kui teda pikemalt kiitma asume, mainime ära, et Abdulov oli veel ka kirglik mängur, kes uuel ajal päris arvestatava osa oma mitte just väikestest honoraridest kasiinodesse jättis.
Aleksandr Abdulov sündis 29. mail 1953 kaugel põhjas Tjumeni oblastis. See oli pigem juhus ja perekonnale sunnitud vahepala. Isa Gavril Abdulov oli lavastaja, provintsiteatri äss, kelle kirevast teatrielust võiks eraldi pika loo kirjutada. Pärast Moskva kinematograafiainstituudi lõpetamist töötas ta lühikest aega nii näitleja kui hiljem lavastajana Almatõs, Uralskis, Suhhumis. NSV Liit oli veel hulga suurem kui praegune Venemaa, vene staaride biograafiatest võib leida igasuguseid eksootilisi elu- ja töökohti. 1937. aastal suundus vana Abdulov tagasi tööle Kesk-Aasiasse Usbekistani linna Ferganasse. Teda peetakse linna, vist isegi üldse Kesk-Aasia esimese venekeelse draamateatri loojaks ja mõningate väikeste vaheaegadega selle teatri olulisimaks juhiks. Pärast vahepealseid kõrvalehüppeid Tobolski linnateatri, Tambovi oblasti Mitšurinski ja Karakalpaki ANSV Nukusi teatri peanäitejuhi kohale pöördus isa-Abdulov ikka tagasi Fergana linna teatrit juhtima.
Fergana oli tüüpiline tsaari- ja nõukogudeaja venestamise produkt, kus elas vaevalt kolmandik usbekke ja enamuses ikkagi venelased või venekeelsed nõukogude inimesed. Kesk-Aasias anti kunagisele venestamisele pärast iseseisvumist range restart. 2013. aasta rahvaloenduse järgi elab Ferganas 90% usbekke, kuid Maksim Gorki nimeline vene draamateater tegutseb ametlikult ikka edasi ja veel hiljaaegu kandis Ferganas üks tänav Abdulovi nime.
Kuid jätame selle väikse kõrvalepõike ja läheme tagasi meie loo tõelise kangelase, Aleksandr Abdulovi juurde. Isa oli jäägitult teatriinimene, ema töötas teatris grimeerija-kostümeerijana. Aleksandr Abdulov on ise öelnud: „Näitlejaks sain sellepärast, et muud võimalust polnud. Isal oli kolm poega ja ta unistas kõiki näha näitlejatena. Vanem sõitis Moskvasse – hakkas hoopis keemikuks. Seejärel sõitis keskmine – temast sai pedagoog. Mina olin isa viimane lootus, sõitsin Moskvasse ja samuti ei saanud teatrikooli, aga kui olin aasta ette valmistunud, sõitsin uuesti ja sain sisse.“ Täpsuse huvides mainigem, et vanim, Robert, oli kahele järgmisele kasuvend.
Teine vend Vladimir leiti 1980 sealsamas Ferganas paljaks röövituna ja tapetuna, kurjategijaid ei tabatud. Palju aastaid, pärast isa surma samal Moskva olümpia-aastal, ei tõstnud Aleksandr Abdulov jalgagi oma kunagisse lapsepõlvelinna. Ei andestanud linnale venna surma.
Varakult suuna kätte saanud
Kuna vanemad töötasid teatris, siis pole midagi imestada, et pisike Saša pandi esmakordselt viieaastasena lavale. Ikka leidub selliseid teatritükke, kus lapsed peavad ka jalus sagima ja eks tavaliselt võetaksegi kõige lähemalt, oma teatri töötajate põnnide hulgast.
Aleksandr Abdulov oli koolis halb õpilane ja alati valmis poppi tegema või mõne tembuga hiilgama. Kahed ja märkused olid tema päevikus tavalised. Teda huvitas vaid sport ja vehklemises sai ta nii medaleid kui karikaid. Hilisemas näitlejaelus tuli see oskus kasuks, mõõga ja mantli filmides polnud sihvakale ning nõtkele Abdulovile vehklemisvõtetel kaskadööri vaja. Ta oli kaua nii heas füüsilises ja sportlikus vormis, et talle polnudki rasketeks võitlusstseenideks asendajat vaja.
Pärast keskkooli lõppu sõitis Abdulov isa innustusel Moskvasse teatrikooli sisseastumiseksamitele, aga vastu teda ei võetud. Tuli koju tagasi ja astus Fergana pedagoogilisse instituuti kehakultuuri õppima. Õhtuti töötas isa teatris lavatöölisena. Kui asi puudutas tema kutsumust, tööd, siis hiljem elumehena tuntud Aleksandr oli tegelikult kõva ja pühendunud töömees. Järgmisel aastal proovis ta uuesti ja võeti ikkagi GITISesse näitlejaks õppima.
Abdulov säras juba teatrikooli diplomilavastustes, sealt lavastaja Mark Zahharov ta oma popiks saanud teatrisse Lenkom kutsuski. Leninliku komsomoli nimelisse Moskva teatrisse (nii oli teatri ametlik nimetus) tuli noor näitleja, kellest sai kohe särav pilkupüüdev täht.
Etenduses „Joaquin Murietta täht ja surm“ esines noor näitleja peaosas. Zahharovist sai Vene teatri suurkuju ja Abdulovist tema lemmik kuni näitleja surmani. „Mina ei viska eluski kivi kino pihta,“ on öelnud Abdulov. „Ma jumaldan kino, kuid filmis võib montaažiga, kaameraga vaatajat petta. Aga teatris sa lähed lavale ja oled silm silma vastu ja millegagi ei saa petta. Sa kas mõjud vaatajale või mitte.“ Aleksandr oli muidugi algusest peale karismaatiline publikuvõlur, kes nii teatris kui filmis võlus pea kohe miljoneid vaatajaid.
Kaamera lemmik
Ükskõik kui hea sa oled näitlejana teatrilaval, kino teeb näitleja tõeliselt kuulsaks. Tänapäeval muidugi järjest rohkem ka teleseriaalid. Aleksandr Abdulov alustas kinokarjääri väikestes kõrvalosades juba ülikooli ajal. Näiteks sellistes nagu insener Štšukin, inimsööja Ellotška õnnetu mees, värvikas seriaalis „12 tooli“ (1976). Seal jäi ta küll Andrei Mironovi, Anatoli Papanovi, Rolan Bõkovi, Georgi Vitsini ja Oleg Tabakovi varju. Tuleb tunnistada, et meie Lembit Ulfsak ja Abdulov on tüpaažilt üsna sarnased. Kui režissööride paar Alov ja Naumov hakkas väntama filmi „Legend Thijlist“, siis oli alguses üheks kandidaadiks peaossa ka Abdulov, aga lõpuks valiti ikkagi Ulfsak.
Tõeline populaarsus tuli Abdulovi õuele, nagu teatriski, tänu režissöör Mark Zahharovile, kes oma teatrietenduse „Tavaline ime“ tegi ümber telefilmiks. Jõuline, romantiline ja traagiline Abdulov jäädvustas ennast ühe peaosalisena pealtvaatajate südametesse. Sealt alates kutsuti teda kuni elu lõpuni filmidesse katkematult. Kümnete filmide hulgas leidub palju sellist, mida ei mäletata enam, aga mõned võiks ikkagi ära mainida: „Armastuse valem” (1984), “Kümme väikest neegrit” (1987), „Tappa draakonit” (1988). Üks viimaseid Abdulovi mälestusväärseid osatäitmisi oli Korovjevi roll Eestiski tuntud sarjas „Meister ja Margarita”.
Aleksandr Abdulovi viimaseks rolliks ekraanil jäi Stepan Oblonski, Anna vend klassikalise „Anna Karenina“ järjekordses filmingus (2008).
Korovjev Bulgakovi järgi vändatud sarjas "Meister ja Margarita".
Nõukogude Liidu tõeline esikaanepaar
Lenkomi teatris töötas Abduloviga koos näitlejanna Irina Alfjorova, tõeline kaunitar, kes vähemalt teatrinäitlejana väga veenev ei olnud. Alguses olidki esimeses abielus olnud Aleksandr ja äsja oma esimesest abielust koos tütrega põgenenud Irina vaid kolleegid. Oleg Jankovski, Irina ja Aleksandri eakaaslane, veel üks suur nimi vene-nõukogude teatrist ja kinost, olevat esimesena öelnud neid teatri koridoris koos nähes, et Saša, see on su tulevane naine. Abieluettepaneku tegi Abdulov Alfjorovale Jerevanis külalisetenduste ajal. Kas see nüüd tõele vastab, aga küllap: Irina nõudis, et Aleksandr kannaks ta kätel läbi pargi. Siis abiellub temaga. Mees tegigi seda ja Alfjorova ei kahelnud jah-sõnas sekunditki. Seda juhtumit pajatavad vene väljaanded mitmel erineval moel, aga abielupaariks nad said.
Abikaasad Irina ja Aleksandr.
Tagantjärele on Irina kurtnud, et mesinädalad kestsid väga lühikest aega, siis kadus Abdulov järjest tihedamini kodust sõprade seltsi. Tema istus üksinda kodus ja nuttis. Avalikkuse ees aga olid nad Nõukogude Liidu üks esipaare, ebanõukogulikult võluvad nagu Tolkieni haldjad.
Küllap on naine tagantjärele ebaõiglane, Abdulov lapsendas tema tütre Ksenja, hoidis tüdrukut nagu oma last ja aitas neiul näitlejana läbi lüüa. Irina ja Aleksandr olid abielus ikkagi 1976. aastast kuni 1993. Eks Abdulov armastas oma naist, aga elu ja töö võtsid nii palju aega ja jõudu, et kaasat ikka ja jälle kätel läbi pargi kanda ei olnud enam jaksu. Lisaks need võluvad naised, kes sulasid Abdulovi lähedusse sattudes nagu kreemikoogid päikesekiirtes.
Oma abikaasaga mängis Alfjorova koos kahes filmis, melodraamades „Ärge jätke armsamaid“ (1979) ja „Armastuse eelaimdus“ (1982). Nende kahe filmi postkaardid, kus peal see paar, ehtisid tuhandete nõukogude tütarlaste ja naiste toaseinu, albumeid või kirjutuslaudu.
„Naisi oli nii palju kui kulus,“ ütles juba vähki surev Abdulov 2007. aasta lõpul, „aga Irina oli minu elu ainus tõeline armastus.“
Naisi jagus surmani
Tegelikult oli Aleksandr Abdulovi esimeseks naiseks tantsijanna Tatjana Leibel, aga selle suhte kohta pole tänaseni selgust, kuidas ja kas nad olid ikka ametlikult abielus või mitte. Abdulov ei tahtnud sellest rääkida, Tatjana aga kinnitab, et nad olid nooruses ametlikult abielus.
See on kindel, et ainuke kord laulatati Aleksandr Abdulov kiriklikult vaid Irina Alfjorovaga. Õigeusu kirik ei lahutagi, vaid lesk võib uuesti altari ees abielluda.
Kuigi nende suhe oli ammu läbi, lahutasid nad alles siis, kui Irina tahtis uuesti abielluda. Pikem suhe oli Abdulovil seejärel baleriin Galina Lobanovaga. See oli selline aeg-ajalt lahkukolimise ja siis jälle kokkukolimise suhe, mis kestis oma tubli kaheksa aastat. Abdulov ametlikult abielluda ei tahtnud, põhjendades seda oma kunagise kirikliku laulatusega. Tegelikult oli ta aga oma kuulsuse ja elujõu tipul ning tõsine kandidaat mitteametlikule tiitlile „Nõukogude Liidu kõige seksikam mees“. Abdulov ise on mõnuga meenutanud: „Kui mind järjekordselt kriipsutati maha leninliku komsomoli teatripreemia saajate hulgast, ütles mingi ametnik põhjenduse, mis mulle hullupööra meeldib: „Abdulovile ei tohi komsomolipreemiat anda sellepärast, et teda ümbritseb ebaterve populaarsus“.“
Lõpuks viskas Galinal see „ebaterve populaarsus“ ja kogu suhe ära ning ta tegi lõpu. Nüüd oli Aleksandr õnnetu, kahetses, igatses. Kuid mis läbi, see läbi.
Hoolimata kõigest, isegi pärast depressioonivastast teraapiat puhkes Aleksandr Abdulovi elu veel kord õide. Ta leidis endale 22 aastat noorema kaunitari Julia. Väidetavalt olevat naise esimene abikaasa, seltskondlik ärimees, teda ise Abdulovile tutvustanud. Näitleja tuli lõpuks 2006. aastal ka naisega avalikkuse ette ja abiellus. 2007. aasta märtsis sünnitas naine Abdulovile tütre Jevgenia.
Elati Moskva külje all Vnukovos. Suuremas kolmekordses majas Abdulov naise ja tütrega, väiksema oli ta lasknud ehitada oma vanale emale, seal elas ka vanem vend Robert oma naisega. Aleksandr Abdulov oli elu lõpuni seltskondlik, talle meeldis külalisi vastu võtta. Õnnelik aeg aga jäi üürikeseks. Augustis algasid Krimmis uue filmi „Insener Garini hüperboloid“ võtted, kuid Abdulovit tabas ootamatu raske haigushoog. Näitleja viidi haiglasse ja teda opereeriti, seejärel saadeti Moskvasse. Moskva arstid kahtlustasid halba ja edasi läks haige sõit juba Tel-Avivi täiendavatele uuringutele. Oli ju sinna emigreerunud hulga häid vene juutidest arste, kes teadsid teda vanadest aegadest. Diagnoos oli trööstitu – raskekujuline kopsuvähk. Tänapäeva saastunud maailmas kõike suitsetamise kaela ajada ei ole objektiivne, kuid tuleb tunnistada, et Abdulov oli läbi elu kirglik suitsetaja. Ka siis, kui talle oli selge, et lõpp on lähedal, ei loobunud ta sigarettidest. Aga alustas ta juba 13–14aastasena.
2007. aasta lõpupoole, pärast kiiritusravi, tundus korra, et Abdulov saab raskest haigusest võitu. Detsembris autasustas president Putin teda ordeniga, viimast korda nähtigi näitlejat elusana 13. detsembril Kremlis pidulikul üritusel. Veel kord lubas ta lavale tagasi pöörduda, aga see hetkeliselt paranev enesetunne oli surma-poolne petlik narritamine. Haigus hävitas edasi näitleja organismi ja 3. jaanuaril 2008 ta suri.
Komsomolskaja Pravda on jäädvustanud tema matuseid. Viimaseks hävastijätuks pandi näitleja kirst välja koduteatrisse. „Kas te nägite, mis toimus matustel?“ rääkis Lenkomi teatri puussepp Aleksandr Kargin ajalehele, „Ma olen 28 aastat teatris töötanud, aga midagi sellist nägin ainult Võssotski matustel. Siis oli suvi, nüüd aga talv, pakane. Kuid rahvas muudkui tuli ja tuli ...“. Sajad inimesed tulid jumalaga jätma, pisarad voolasid ojadena. Aleksandr Abdulovi populaarsus kestab tänaseni. Ühes intervjuus küsiti temalt, kas tema näitlejaelus on ka midagi lapsepõlvest lõunas ja usbeki kultuurist. „Ma arvan, et on. Eelkõige muidugi sealne päike.“ Päikesepoiss oli ta nii laval, filmis kui suuremalt jaolt ka elus. Aga tema päranduse ümber puhkes inetu tüli Julia Abdulova ja mehe ema ning venna vahel.
PS! Kopsuvähki surid ka näiteks sellised Vene filmi suurkujud nagu Andrei Tarkovski või Anatoli Solonitsõn.
