“Minek 250 km kaugusele kohta, kus sa ei saa isegi inimeste keelest aru, oli peaaegu nagu välismaale kolimine. Kolm aastat võttis aega tõdemaks, et kui sõidan Tallinnast Võrru, sõidan koju,” kirjeldab Maris. Ka Mati mäletab, et kui hakkas Nursist Võrru sõitma ja läks “puudi man” teed küsima, pidas kohalik memm pika jutu maha. “Tänasin viisakalt, kuid ei saanud sõnagi aru,” naerab ta. “Oli vaid üks koht, mida ma Võrumaalt teadsin, ja kui otsustasime Lõuna-Eestisse kolida, tundsin, et just sinna peame minema,” teavitab siiani jõevähi populatsiooni uuriv Mati, kes oli Uue-Saalusele sattunud oma bioloogiaõpingute esimesel kursusel.

“Me ei saanud kohe Võrus korterit,” täpsustab Maris, miks üldse taluotsinguid alustati. “Keegi ei üürinud meile, sest meil oli selline perenimi, mida kohalikel ei olnud. Oli aru saada, et Võru  on suletud ring.”