Veeremise võlu
“Palju õnne sünnipäevaks! Ootan garaažis. Sinu jalgratas,” seisis mu õnnitluskaardil, kui kümneaastaseks sain. Sel kevadel – kolm aastakümmet hiljem! – üllatus kordus.
“Ole hea, võta auto ja tule mulle korra appi,” kõlas ühel reedeõhtul pisut salapärases telefonikõnes armsamalt. Suurivaevu leidsin kätte juhatatud koha kesk tööstuslinnaku ladusid. Seal ta mind ootas – varajane sünnipäevakink, sedakorda mitte punane nagu lapsepõlves, vaid piimakohvikarva. Dokumentidele märgitud värvitoon: cappuccino.
Õigupoolest olin jalgratast juba mõnda aega taasihaldanud. Kes teab, oli põhjuseks mullusügisene magus mälestus rattaretkest Bangkokis (täielik ekstreem, 14 kilomeetrit piki turge, tagahoove ja tänavarestorane!), lootus rattafanaatikust kallimaga kas või ligilähedaseltki sammu pidada või plaan võimalikult valutult (ja meeldivalt!) ülekilosid kaotada, viimastel kuudel tabasin end korduvalt kahel rattal kulgejaid silmadega saatmas. Ühtäkki märkasin, et jalgrattad vaatavad vastu naisteajakirjade ja suurpoodide kliendilehtede veergudelt. Käsitöörattad, elektrilised imeloomad ja käikudeta hipsteriratsud. Malbed helesinised, sinepikollased ja sportlikud mustad. Tikitud sadulapatjade ja punutud korvidega lenksu küljes. Nende sadulas ja kõrval lillelistes suvekleitides või plisseeseelikuga näitsikud.
Lapsepõlves rattata ei saanud. Kaherattaline tähendas vabadust, kohalejõudmise tunnet. Suviti sõitsime naabrilastega ikka lähedalasuvasse liivakarjääri ujuma. Kõige tugevam naabripoiss sõtkus oma Ereliukase pedaale, keegi väiksem istus pulga peal ja kolmas pakiraamil. Vahel juhtus sedagi, et kett tuli maha ja siis pidi käed õliseks tegema. Mu leedukast Kregždute – omaaegse Šiauliai jalgratta- ja mootoritehase tüdrukuteratas, Ereliukase õde – teenis mind põhikooli viimase klassini. Polnud meil kiivreid ega põlvekaitsmeid, teel jätkus ruumi kõigile ja väikesed kukkumised sõidukirge ei jahutanud.
Harjumusest omaenda ihurammu toel kiiresti liikuda on möödas aastaid, seega esimestel sõitudel uue kohvikarvalise sadulas ma lihtsalt kaifin olustikku. Võrratu on tunda, kuidas adrenaliin veres voolab ja värske õhk ninasõõrmeid paitab! Kallim ent ei lase mul eneseimetluses kaua peesitada – iga sõit peaks olema väljakutse! – ja võlu asendub peagi vaevaga. Asfaldilt jõuame mättalistele metsateedele ja sulnist varakevadest tagasi talve.
“Miks see kõik peab nii vastik olema?” karjun piki vastutuult rühkides. Keel kleepub suulae külge ja tuulekülma tõttu ei taju ma enam oma kõrvu. Sikutan kapuutsi kõvemini pähe, salli suu ümber ja viitsin vaevu vändata. Teekond näib lõputu. Siis veel puujuured, järsud tõusud ja käänulised langused... Tunnen kasvavat kihku virutada see kuradi ratas sinnasamasse tee kõrval kulgevasse kraavi, vees vohavate varsakapjade vahele. Minu poolest jäägugi sinna, edaspidi sõidan ainult autoga!
“Kui sa sead eesmärgiks vireleda ja lisad sellele tunde “vastik-vastik-vastik”, vireled sa topeltkaua!” teab sõber. “Valu on vaeva väärt, sest kohe läheb kergemaks! Õige rattur läbib rasked hetked keskendunult ja pühendunult – tal on, mida oodata. Tuleb seada eesmärgid, mis edasi viivad. Ei saa kogu aeg taganttuult tahta, sa pead selle ära teenima!”
Tal on õigus. Negatiivse eelhäälestatusega kutsume me ligi veel rohkemaid kannatusi – ja see ei kehti pelgalt rattasõidu kohta. Helge usk seevastu aitab tagasi sirgele teele ning ületada ette kerkivaid mägesid. Kulub kilomeetreid – ja vaevast saab uuesti võlu. Kui rada taas allamäge veereb ja pärituul paitab, huilgan võidurõõmsalt Fixi omaaegset hitti: “Jätan maha kõik, kõrvus laulab tuul, kiirus aina kasvab...!”
Meiegi oleme teel tähtede poole.
Loe lisaks teisigi artikleid värske ajakirja Eesti Naine digiversioonist!
