Vastu tahtmist kolm aastat koos: „Ta oli tore tüdruk, aga ma ei olnud kunagi temasse armunud.ˮ
Kui ideaalis soovitakse luua pere inimesega, kes on su elu suur armastus, siis tegelik elu toob ka teistsuguseid olukordi – selliseid, kus üks pool tunneb juba suhte alguses, et kaaslane pole talle õige. Miks siis ikkagi paari minnakse?
Pedagoogiks õppinud, kuid nüüd Tallinnas vabakutselise kunstniku ja muusikuna tegutsev Tanel (45) tunnistab, et tema on üks neist eesti meestest, kes on lasknud ennast naisel ja tema sõpruskonnal suhtesse ‟ära rääkidaˮ. Selle tulemusel võttis ta viisteist aastat tagasi naise, kellega õnneks küll ei abiellunud, aga hakkas koos elama vastu enda tahtmist.
Oma kunagist elukaaslast ja tema lähedasi ei taha ta aga mingil juhul solvata ning seepärast ei soovi oma täisnime avaldada. ‟Muidugi meeldis ta mulle inimesena, aga ma ei olnud kunagi temasse armunud,ˮ selgitab Tanel, kes tundis kohe kooselu algul, et see suhe varem või hiljem lõpeb.
Miks ta sidus end naisega, kelle vastu puudusid tunded? ‟Olin sel ajal kolmekümnene ja mõnda aega üksi olnud. Olles natuke naistes pettunud, hakkasin kartma, et ei kohtagi kunagi kedagi. Mul ei olnud ka ilusate naiste hulgas lööki,ˮ selgitab Tanel tausta.
Kord kutsusid endised kursusekaaslased ta kaasa ühele suurele kunstnike peole, kus ta kohtas oma tulevast elukaaslast, kes näitas Taneli vastu kohe huvi üles. Kui mees vedu ei võtnud, hakkas neid kokku viima üks Taneli kursusekaaslane, kes leidis pärast seda pidu tihti põhjuse, miks sama seltskonda ühele või teisele sünnipäevale kutsuda. ‟Pärast sain teada, et nad andsid mu tulevasele elukaaslasele, kes siis oli vaid 23aastane, kogu aeg infot, mis mulle meeldib ja millega mind saab ära võluda. Osaliselt see ka õnnestus,ˮ naerab Tanel.
Umbes pool aastat suutis ta veel oma austajannat tõrjuda, aga kui viimane hakkas meeleheitel armusõnumeid saatma, et ta ei saa ilma temata elada ja ainult Tanel suudab tema ellu päikest tuua, siis mees lõpuks leebus. ‟Hakkasime tihedamalt suhtlema, koos väljas käima. Siis vaatasin küll, et ta on ju täitsa tore tüdruk, ja kahetsesin oma eelnevat tõrjuvat käitumist. Ta oli minust ligi kaheksa aastat noorem, mis teiste meeste silmis oli kõva sõna, aga minu jaoks veidi hirmutav. Enne seda oli mul olnud endast vanem sõbratar, kes jättis mind maha ning seda elasin päris raskelt üle.ˮ
Mõni aeg hiljem sai neist paar, aga Tanel tundis endiselt, et suhe pole õige ja ka tüdruk mitte. ‟Esiteks häiris mind vanusevahe, ligi kaheksa aastat, mis minu jaoks tundus suur. Kooselus andis see samuti tunda – ta ei olnud pereeluks küps ega ka kodustest töödest-kohustustest huvitatud. Lisaks olid tal teistsugused eluväärtused, unistused ja huvid, nii et siduvaid asju oligi vähe peale selle, et ta minust lihtsalt väga kinni hoidis.ˮ Taneli noore elukaaslase jaoks polnud mingi probleem tõusta öösel telefonihelina peale üles ja minna sõbrannade kutsel peole, samas kui mees ‟vanema inimesenaˮ tahtis välja puhata, et hommikul tööle minna. Kolmas, kõige suurem rahulolematuse põhjus oli Taneli jaoks siiski see, et ta ei olnud oma elukaaslasesse kunagi armunud olnud. ‟Tõsi, ta oli tore tüdruk ja ma hoolisin temast, aga tõelist armastuse tunnet ei tulnud ka koosoldud ajaga,ˮ meenutab Tanel.
Loe artiklit edasi Eesti Naise digiajakirjast.
