Vana talutool, mis meeldib mulle siiani väga, kuigi istumiseks on see veidi ebamugav
Mõni tarbeese, näiteks tool, on nii tavaline, et igapäevaelu elades sellest eriti ei mõtlegi.
Ometi kasutame igasuguseid toole hommikust õhtuni: mugavaid ja praktilisi, toekaid ja kergemaid, alates kodu- ja töötoolidest ning lõpetades mõne ametiasutuse ooteruumi toolidega.
Nii minu praeguses kui ka lapsepõlvekodus on alati olnud päris palju vanu toole. Mäletan veel, kui 1970. aastate alguses sai minu ema endale vanatädi Miinalt päritud komplekti Viini toole. Ta otsustas toolid valgeks värvida ja sobitas need meie nüüdisaegse söögilaua juurde. Kerged ja õhulised Viini toolid loovad tema elutoas siiani mõnusa kohvikumeeleolu. Polegi vaja linna kohvikusse minna, sõbrannadega on tore kohvitada ja lobiseda ka kodus!
Paarkümmend aastat tagasi, kui vanatädi Emma taevastele teedele lahkus, jõudsid meie koju tema toolid: neli Lutheri vabrikus toodetud vineerpõhjaga söögitoa tooli, üks nikerdatud seljatoega uhke mõisatool ning minu vanavanaisa Aleksandri valmistatud talutool.
Talutooli võtsin kohe enda hoolde. Hoolitsemine tähendas tol ajal seda, et värvisin tumepruuniks peitsitud elunäinud tooli puitosad erkroosaks ja mässisin toolipõhja vana, kulunud katte ümber Abakhani kangapoest ostetud roosaroosilise riide. Tool meeldib mulle siiani väga, kuigi istumiseks on see veidi ebamugav. Olen üldse märganud, et vanaaegse tooli peal on mugav istuda umbes pool tundi kuni tund, siis peab ennast liigutama ja sirutama. Tundub, et sajandivanuseid ja vanemaid toole tehti toimekate inimeste jaoks, kes pikalt istumist endale lubada ei saanud. Tuli ju vanasti, kui toolil istudes tundide viisi näputööd tehti, ikka vahepeal püsti tõusta ja pliidi all tuld kohendada või supile pilk peale heita.
Vanavanaisa Aleksandri tehtud tool on minuga kaasa rännanud kõigisse elukohtadesse. Heitlikel aegadel on ta pakkunud lohutust. Kuigi veidi konarlik ja istumiseks kondine, on tema pikas kestmises omamoodi elutarkust ja kannatlikkust: istud väheke, puhkad, mõtled... Igasuguseid asju võib ju juhtuda, aga elu läheb sellegipoolest edasi.
Elu läkski edasi, olin ostmas esimest oma kodu, aga pidin sissekolimisega veel mitu kuud ootama. Kuidas täita ooteaega? Juhuslikult sattusin vestlema vana mööbli restaureerijaga, kes rääkis oma tööst ja vanast mööblist väga huvitavalt. Küsisin, kas ta on nõus mind paariks kuuks õpilaseks võtma, tuleksin koos vana tooliga.
Minust saigi paaril päeval nädalas tänulik restauraatori õpilane. Võtsin vanavanaisa Aleksandri roosaks värvitud tooli töökotta kaasa ja hakkasin selle peal õppima, kuidas vana värvi kaabitsa ja soojapuhuriga maha võtta, kuidas erinevaid tööriistu ja vahendeid kasutada nii, et puitu ei kahjustaks. Õppisin tundma liivapabereid, kasutama lihvklotse ning lihvisin ja taastasin innukalt tooli. Tasapisi asendus tooli vahepealne roosa kerglane rüü tema tegeliku, lihtsa ja väärika talumehe olemusega. Talutool muutus minu jaoks veelgi erilisemaks, selle puhastamine ja restaureerimine oli omamoodi tagasirännak ajas. Imetlesin kunagise toolimeistri käte- ja mõttetööd. Märkamatult jõudis kätte kolimise aeg ja selleks korraks sai läbi ka õpipoisi periood. Tooliistme mererohust polstrisisu ma uuendada ja pehmendada ei jõudnudki, tõmbasin istmele lihtsalt uue katte peale. Lõpliku viimistluse ja peitsi sai tool juba uues kodus.
Nüüdseks olen talutooli kõvavõitu iseloomuga ära harjunud. See on nagu sitke ja töökas eesti talumees. Kuigi tooli seljatugi on mugav ja toetav, ei lase kõvapoolne iste kauaks unistama jääda – liikuma ja toimetama peab!
Elukiri
Ootame ka teie lugusid ja fotosid teile tähendusrikastest armsatest asjadest aadressil Elutark@delfi.ee
