Rattalt maha
Ei teiste kurvad eeskujud ega ka oma infarkt polnud Väinole aga veel piisavaks tõukeks, et oma eluviisi  ja mõtlemist muuta ning koormust vähendada. Kui kümnekonna aasta  pärast  oli taas vaja veresooni laiendada, pani see juba tõsisemalt mõtlema, et tuleb hakata ka ise oma tervise eest rohkem hoolt kandma. Väino hakkas jooksma ja vähem sööma. Näiteks ei söönud ta enam õhtuti pärast etendusi, kehakaal vähenes niiviisi 20 kilo. Ent ometi tuli nelja aasta pärast uus infarkt, millest praeguseks möödas poolteist aastat.
„Siis tekkis küll hirm. Mõtlesin, et tahaks veel mõned aastad elada,“ ütleb Väino. „Eks tunnetasin seda juba ette, aasta enne teist infarkti olin võtnud ennast teatritööst lahti. Sain aru, et mulle aitab, et palgatöö aeg on otsa saanud. Nii nagu saab ükskord otsa kooliaeg, lõpeb kord ka palgatöö. Sa pead oma mõistuse tööle panema ja aru saama, millal lõpetada,“ kõneleb Väino. Puurade lapsed on praeguseks suured ja koolitatud ning Sirje ja Väino pere saab hakkama vähemaga.

Põhjalikud muutused
Operetitäht tegi oma elu- ja mõtteviisi põhjaliku analüüsi. „Suitsumees pole ma eriti olnudki, kuid eks sai ju ikka tehtud ka. Alkoholi pruugin vaid erandjuhtudel, mitte niisama lihtsalt lõõgastumiseks, ja siis ka vaid väikestes kogustes. Söögiga hoian tagasi, püüan sporti teha,“ kinnitab ta.
Oma varasema eluperioodi kohta ütleb Väino, et ega ta „pole alati päris paipoiss  olnud“, kuid nüüd nimetab ta end lausa spartalaseks. „Kogemustest õpitakse,“ tõdeb ta.
Viimastel aastatel on Väino palju mõelnud, miks haigused tekivad, ja usub, et tähtsaim roll on sellel, kuidas me mõtleme ning ellu ja iseendasse suhtume, ehk psüühikal. Ta arvab, et haigused tulevad  siis,  kui  inimene endasse liiga vähe usub ja ennast liiga vähe armastab.
Artistidel on kritiseerijaid palju, ja sageli on nii, et mida asjatundmatum kritiseerija, seda õelamad kommentaarid. Tundlik inimene – ja artistid on tundlikud – võtab kogu kriitika endasse, organism peab seda seedima ja tekibki pinnas haigestumiseks.
Nüüdseks on Väino jõudnud tõdemuseni, et koguneda saab halb inimese sisse vaid seni, kuni ta ise selleks loa annab.
„Igaüks on ainulaadne olend just sellisena, nagu ta on,“ räägib laulja. „Kui  püüan kõik hästi teha, aga teistele mu tehtu ei meeldi, siis on see teiste probleem. Kui ma teistele kurja ei tee, käitun normaalse inimesena, austan teisi, siis austatagu mind ka. Olen selline, nagu olen.“
Tõestuseks, et pelgalt oma keha eest hoolitsemisest ei piisa haiguse ärahoidmiseks, ütleb Puura: „Võtsin 20 kilo alla, aga ikka tulid tromboos ja infarkt.“
Et eluviis pole ainuke, mis tervise määrab, kõneleb ka Puura vanemate näide. Ema ei teadnud, mis on suitsu ja viina maitse, aga suri 76-aastaselt vähki, samas kui mõned viina- ja suitsumehed elavad palju vanemaks. Aga emal oli kogu aeg muretsemist, alates sellest, kuidas hein saab tehtud... Isa võttis kõike kergemalt ja elas emast kaheksa aastat kauem.
Puura tähelepanekute kohaselt  lahkuvad lauljad siitilmast varem kui näitlejad. Nende töö on pingelisem.

Et hing püsiks sees
Väga põhjalikult hakkas Väino elu üle järele mõtlema pärast teist infarkti. „Praegu ei saa ma tõestada, kas see mõtteviisi muutus aitab. Läksin teisele ringile, vaatan, mis saab, kui teistmoodi mõtlen. Kas sellest kasu on, saan öelda kümmekonna aasta pärast,“ ütleb ta. „Mul on elus olnud palju õppetunde.“
Praegu tunneb Väino ennast hästi ja vaba mehena, kes ise otsustab, millise töö võtab, millise jätab. Puura toob vaba otsustaja näiteks Lauri Nebeli, kes loobus ühes projektis osalemisest, sest oli kevad ja vaher oli just tilkuma hakanud.
Palgatöö tähendab, et lauljal tuleb teha ka sellist tööd, mis pole südamelähedane. Praegu ei pea Puura seda tegema. „Teen nii palju, et hing sees püsiks. Mul pole vaja käia Egiptuses, saan oma krundi pealt päikese kätte, ainult talved on liiga pikad, tahaks kuhugi sooja. Võrumaa vanarahvas ütleb: pärast 50. eluaastat söö nii palju, et hing sees püsiks. Mina töötangi praegu nii palju, et hing sees püsiks, nii palju, et tunnen ennast mugavalt. Hambad ristis ei võta midagi teha.“
Aga päris vaba pole Väinogi, kuigi püüab uut moodi mõelda ja probleemidest vabaneda. Temalgi tuleb maksta autoliisingut ja selleks kuidagi raha teenida.

Tervislik elu
Väino soovitab naudingud, mis argipäevas rõõmu pakuksid, üles otsida lihtsatest asjadest.
„Näiteks ei ole vaja pitsi viina, aitab maasikast. Nautida võib pigem seda, et pole alkoholi pruukinud ja organism on seeläbi tervem,“ tutvustab ta oma uut ellusuhtumist. „Kui mõte hakkab selles liinis tööle, siis tunned ennast uhkelt. Mõttega saab mägesid liigutada. Ma ei tea, kuivõrd see mind päästab järgmisest infarktist või tromboosist, aga ma  vähemalt püüan,“ kirjeldab ta.
Paks pole Puura kunagi olnud, aga kaalust oli ikkagi vaja maha võtta. „Olin selline tummine tükk, arvasin, et kont on suur,“ naerab ta nüüd. 20 kilo kadus aasta jooksul nii, et Väino ei teinud selleks muud, kui sõi vähem ja loobus söömisest õhtuti pärast etendusi.
„Kõik sellised asjad nõuavad ikka distsipliini ja eneseületamist,“ on ta kogenud. „Kui praegu näen napsipudelit, siis mõtlen ka mõnikord, et ehk võtaks sada grammi, aga siis küsin endalt, miks? Võib-olla söön selle asemel ühe õuna. Pärast olen õnnelik, et ei võtnud seda sadat grammi. Nii saab enda üle uhke olla ja ennast armastada. Tasub hellitada oma keha sellega, et ta ei peaks nii palju töötama su lolluste pärast!“
Oma osa enesetunde paranemisele ja kilode kadumisele andis kindlasti jooksmine ning Väino tegi ja harrastab ka praegu ka ravivõimlemist. Jooksmisest pidi Väino küll loobuma, sest vana meniskirebend hakkas tunda andma.
Väino ei tea, et ta suguvõsas oleks  infarkte olnud, insulte aga küll, näiteks vanaema läks sellega. Vanaema, kellele meeldis kannelt mängida ja laulda, suri lehma lüpstes, kui oli alles veidi üle 60. „Ta ei sallinud maatööd, vaid tahtis kannelt mängida ja laulda, aga seda ei peetud millekski. Kuhu see kõlbab, et taluperenaine mängib kannelt? Lüpsku lehma ja tehku heina!“ räägib Väino. Vanaema saatus kinnitab Väino usku, et haigused tekivad psüühilisel pinnal. 

Infarkti põdenu soovitused
Neile, kel pole infarkti või insulti olnud, soovitab Puura: „Ärge midagi liigtarvitage ja püüdke teha kõike mõnuga, naudinguga. Aga kui on juba infarkt olnud, siis minge hoopis uute elukommete ja teise mõtlemisega uuele ringile. Õppige kuulama oma keha, öelge endale, et olete maailmas kõige targem, ilusam ja sihvakam. Ma ei tea, kas see aitab, aga head teeb ikka.“
Kuidas infarkti ära tunda? Enesetunne oli Puural infarktide ajal erinev. Esimesel korral, nooremana, läks silme ees mustaks, nõrkus tuli peale. Rinnapiirkonda lõi valu alles nädal aega hiljem. Vanemana kogetud korral tuli lihtsalt valu rindu ja oligi infarkt käes.
„Iga südamekloppimise pärast ei pea kohe muretsema hakkama,“ teab Väino. Kui inimene on jooksnud, puid lõhkunud ja nii edasi, siis hakkab süda ikka kloppima. Aga kui kloppimine ei lakka, tuleb minna ruttu arsti juurde. „Kui süda jääbki erutusseisundisse ja kloppimine ei alane tavalisse rütmi, siis on mingi ummistus, südamel on raske,“ selgitab Väino. „See on minu kogemuse peal ära proovitud.“
Kui tekib küsimus, kas kutsuda kiirabi või mitte, soovitab Väino pigem karta kui kahetseda. „Austage ja armastage ennast, te olete nii palju väärt küll, et vajaduse korral kiirabi kutsuda,“ soovitab Puura.
Väino ütleb veel, et mis iganes diagnoos ka teile pannake, tuleb endale sisendada, et olete terve, ja elada nagu terve inimene. „Mõtetel, eriti jõulistel mõtetel, on tohutu jõud, nii käivitate endas protsessid, mis hakkavadki te keha tervendama!“
Elukiri 2013