“Täpselt samasuguses majas elas Otepääl Urmas Ott,” teab Vahur. “Tollaste plaanide järgi pidid need barakid vastu pidama kümmekond aastat, aga seisavad siiamaani.”

Hoone on alles, inimesed läinud. Ka hüüdmise peale ei tuldaks Vahuri toaaknale teisel korrusel, ahikütte ja kuivkäimlaga korteris.

“Terves majas elab veel kaks vanainimest. Kuigi kesklinn, ei osta siia keegi korterit, mitte mingi raha eest.” Vahuri sõnades pole nukrust. Pole ka kibedust, et tema lapsepõlve Antsla on kadunud. “Igal asjal on oma aeg. Inimestel, puudel, isegi kividel.”

Ta vaatab üle kaevu, kust kunagi vett vedas. Garaaži, mille roostevaevas seinad varjasid isa tumesinist Zaporožetsit. Platsi kuuride ees – siin sai mädamuna mängitud ja talviti lumememmesid veeretatud. “Minu lapsepõlv möödus selles hoovis. Mängukaaslasi jätkus – kahe maja peale oli meid 14.”

“Antsla oli kasvamiseks ideaalne keskkond, tõeline nõukogude Bullerby,” jätkab Vahur. “Telekast tulid Valdo Pant ja Hunt Kriimsilm, päike paistis ning jäätist ja kalja toodi Võrust kaks korda nädalas.”

Mis neist lastest on saanud?

“Just käisin Otepääl oma toonase naabripoisi ja parima sõbra 60. sünnipäeval. Ain oli minust neli aastat vanem, aga me klappisime: lugesime samu raamatuid, kogusime marke ja vesipilte, meie mõlema vanemad olid õpetajad. Kui teda nüüd jälle nägin... Istusime, vaatasime kolletanud fotosid, rääkisime ja tead, see hetk tegi mind õnnelikuks.”

Loe täismahus artiklit Eesti Naise juuninumbrist: