Liisat panevad naeratama kirglikud inimesed. See viiv, kui päike tuleb välja ("Ma olen sündinud täiesti valesse kliimavöötmesse!"). Vanapaarid, kes tänaval käsikäes jalutavad. Hetk, kui ta avab esimest korda uue lavastuse tekstiraamatu. Lavale saadetud lilled. Kraabitavad lotopiletid. Võõra inimese naeratus tänaval. Või kui ta jõuab koju nii, et ta jalad saabaste sees pole märjad.
"Mu erilised lemmikud on elu absurdsed hetked, milles saavad kokku hulk täiesti sobimatuid elemente, ja tänu sellele tekib ootamatu pilt. Näiteks selline: kaubamajast astub välja pisike hästi paks poiss, käes läbipaistev kilekott – sama suur kui poiss ise –, mis on punnis täis jäätiseid ja pulgakomme.

Olen õnnelik, kui on aega ringi vaadata ja neid absurdseid hetki tabada. Mind rõõmustab enda ja teiste uudishimu maailma vastu.”

Pikem intervjuu Liisa Pulgaga märtsikuu Eesti Naises.

Jaga
Kommentaarid