Kuid ka suvehommikune kell seitse on "mõnus, kui on tulemas soe suvepäev. Lähed aeda taimi kastma ja kaste sisse löperdama. Mõlema kella seitsme juures oled üksi. Ja sinust oleneb see, mis edasi saab," tõmbab Tiina mõnusa paralleeli.
See ei juhtunudki ammu, kui ta tundis end laval õnnelikuna. "Olen "Bloody Mary" ajal, keset mängu püüdnud kinni hetke, et olen praegu õnnelik! Kuna see lavastus nõuab suurt kontsentratsiooni ja kohalolu, siis ma isegi pisut ehmusin, sundisin ennast: mine ruttu tagasi tööd tegema, ära mõtle nende asjade peale," naerab Tiina.
"Krahli tükkide puhul ei saagi ju öelda, mis on mu roll mõnes lavastuses. See võib olla lihtsalt üks tegelane, kellena seisan mingi idee, mõtte, uue teatrivahendi leiutamise eest." Ta nautis väga ka tööd "Budapestiga". "Mulle meeldis see – teha lavastus näitlejatest, kes tahavad ära kaduda. Näitlejatest, kes ei taha näidelda või teeksid seda nii, et keegi ei märka, et nad üldse ruumis on. Nende väljundite otsimine oli põnev."
Oma igapäevaelus ta siiski nähtamatuks muutuda ei saa ning tunneb tänavalgi, kui mõni ammune seriaal või sketšisaade on ilmselt jällegi kordusena eetrisse lastud: "Tähelepanu on miski, millega näitleja peab leppima. Ja mis siis ikka, sellega harjub."

Pikem intervjuuTiina Tauraitega augustikuu Eesti Naises.

Jaga
Kommentaarid