Baskini isa Harry oli koomik, ema kosmeetik. Väike Baskin tegi vahel peegli ees nägusid, mängis isa parukate ja valeninadega. Kui Eino oli 16aastane, läks ta Balti laevastiku teatrisse, mis tol ajal tegutses Vene draamateatri majas. Algul kleepis plakateid, oli inspitsient, lõpuks aga kutsuti massistseenidesse.
"Harry Baskinist oleks saanud hea näitleja," kiitis poeg isa. "Isa oli juudi isetegevusteatris näitleja. Teater asus Karja tänaval ja Lauter oli seal pealik. Nad mängisid seal päris kenasti. Näiteks "Üksik valendav puri", kus olin laval koos isaga ja mängisin ühte peategelast."

Ainult näitemäng...

Huumoriklassik Eino Baskin oli tõsine inimene, kes ei püüdnud olla keegi teine kui tema ise. Teatraal, kes tegeles kogu aeg näitemänguga. Ja süstis seda ka igasse teistesse, kui aga õnnestus. Proovis jooksis lavastaja Baskin pingiridade vahelt välja lavale, Eesti Vene vahelise piiripostide vahele, ja tammus seal piirivalvuri moodi. Siis istus tagasi tooli. Ja nii proovi jooksul sada ja enamgi korda ja ta võis seal ette mängida kümmet erinevat karakterit. Seda oli huvitav jälgida. Baskin mängis n-ö 40 korda kiiremini, kui seda tegid näitlejad. Traadiga mikrofon käes, laulis ta „Sagadi valssi“, siis tammtammi, aimates järele mingeid rütme. Siis kuulasid juba, kuidas Baskin lüürilise soprani häälega laulis. See oli paratamatu, kuna etenduses, mille proov käis, oli 20 laulu. 

"Sügissonaat" ja Türgi

Baskin rõhutas alati, et pole lavastamist õppinud. Organiseeris teatri ja oli ka ise sunnitud lavastama. "Vaatamata kõigile olen teinud poolsada ja ülegi lavastust ja need on publikut siiski huvitanud. Eks neil ole siis mingi alus."
Kuulsa itaalia dramaturgi Niccolai Aldo "Sügissonaat" on paljudesse keeldesse tõlgitud. Eino Baskin nägi seda tükki esimest korda Türgis ega saanud siis tekstist midagi aru. "inult situatsioonist sain aru," meenutas Baskin. "Aga kui Türgist tagasi tulin, tellisin kohe teksti ja hakkasime seda tükki mängima."
Üks reisikaaslastest pani tähele seda, et kogu Türgi reisi aja Baskin ei teinud bussis kordagi nalja. Kõik justkui ootasid, aga naljamees istus väga mõtlikult ja vaatas aknast välja. Maa-alustesse käikudesse, neli korrust allpool, ta kaasa ei läinud. Mine sa tea... Ja juhtuski nii, et elekter läks ära ja õnn oli, et giidil oli kaasasa taskulamp... Alles reisi lõpus võtnud Baskin bussis mikrofoni kätte ja rääkinud ühe juudi anekdoodi...
.
"Sügissonaadis" olid vanad sõbrad Eino Baskin ja Kaljo Kiisk laval koos Ülle Ullaga. "Mängisime seda etendust natukene teistmoodi, kui see oli 11 aastat tagasi. Aga näitemängu aktuaalsus on veelgi teravam kui oli siis. Mitte ainult pensionäride probleemid, vaid laste ja vanemate vahekorrad, " ütles Baskin tookord.
Öeldakse, et vana arm ei roosteta. Ja kui need vanad sõbrad, Baskin ja Kiisk, olid laval, õhkus seal vastupandamatut sarmi. "No mis sarmi, me oleme eakad inimesed. Publik usaldab neid, kes neile pikki aastaid on midagi pakkunud," oli Baskin vaoshoitud.

Vanalinnastuudio kassat täitis Eino Baskini soolokava "Tagasivaatepeegel". Kõik etendused olid välja müüdud. Publiku hulgas oli ka üllatavalt palju noori, kes Baskinit noorena polnud näinudki. Aastate jooksul kujunes estraadinäitlejal oskus tuua publikuni just see peamine. Nagu meister on ise öelnud: "Estraadis on kõige tähtsam osa sõnal. Teatris on väga oluline ka visuaalne, aga sõna jääb peale nagu balletis žest."

Volikogus polnud midagi öelda

Kunagi valiti Eino Baskin ka Tallinna volikogusse, kuna naljamees oli televisioonis mõnikord teravalt rääkinud. Las ta siis olla volikogus, küll ta seal sõna võtab, arvati. Aga ei võtnud. Baskin oli tõsisemast tõsisem mees. Sest tal lihtsalt polnud seal midagi öelda. Ja ta kui seal vastulauseid hüüakski, arvas Baskin, muutuks ta lihtsalt opositsionääriks.
Baskin ei saanud aru ka mõningatest ilmingutest. „Üks kliinik palus raha operatsioonideks ja läks selle jutuga volikokku. Savisaar küsis, kust see raha võetakse. Ühest küljest ma saan temast aru, aga teisest küljest ei hakka kunagi aru saama, "rääkis Baskin ja lisas kibedamalt: "Sitta need mersud, mida ülemustel vaja vahetada või mitte vahetada. Kas peaministril on mersu kurbade või naervate silmadega, on minu arust absoluutne nonsenss. Oleme iskliku heaolu tõttu unustanud rahva. Kui inimene on suremas haige, ei huvita, kust talle saadi vajalik neer, süda või maks," tõdes mees surmtõsiselt.