Täiusetaotlus - Kas andekate hulka arvamine tähendab lapsele vaid puhast vedamist või kaasnevad sellega varjuküljedki?

Täna alustavad oma kooliteed ühtviisi nii need, kes eliitkoolidesse katsetega sisse said, kui ka kõik teised lapsed. Kummad neist end õnnelikumana tunnevad, on iseküsimus.

Seoses kõmuliseks muutunud koolikatsetega on arutletud, kas ja milliseid eeliseid eliitkool lapsele edasiseks ikkagi annab. On see võluvõti edukaks eluks, enesekindluse tagaja või vanemate prestiiži küsimus? Tähendab andekate hulka arvamine lapsele vaid puhast vedamist või kaasnevad sellega varjuküljedki?

Mind viidi esimese klassi katsetele ajal, mil selline asi oli veel uus ja ennekuulmatu. Kuulusin nende hulka, kes vastu võeti. Kunstikallakuga klass, kus juba seitsmeaastased tavaõppega võrreldes kordades rohkem kunstitunde said, oli esimene omataoline terves N. Liidus. "Väikesi kunstnikke" toodi sageli imetlema mõni Tallinna sattunud välismaalaste delegatsioon, telesaadeteski osalesime vahel...
Õppisin samas klassis keskkooli lõpuni – ja et ma kunsti edasi õppima ei läinud, selle eest olen muu hulgas tänu võlgu ühele õpetajale, kes meid keskkoolis hoiatas: lapsed, sel erialal te tööd ei leia! Juba tollal lõpetas ERKI rohkem loojaid, kui neile rakendust leiti...
Muidugi oli see väga tore kool, kus õpetasid suurepärased õpetajad – kuigi olen hiljem õppinud ka kahes ülikoolis ja ühe neist lõpetanud, pärineb tugev teadmistebaas just keskkooliajast. Olen oma emale siiani tänulik, et ta söandas mind seitsmesena katsetele viia!

Ometi kaasnes eriklassis õppimisega miinuseidki, vähemasti läbi lapsesilmade näis nii. Esiteks asus see kool kodust kaugel, mis tähendas pooletunnist kõndimist või enda pressimist pilgeni töölesõitvaid täiskasvanuid täis topitud bussi astmelauale. Kaasas lisaks kooliportfellile – ranitsaid kandsid tollal veel vähesed – kobakas kott guaššvärvidega, vahel ka suur paberirull.
Kuna süvendatud kunstiõpe tähendas nädalas pea kümmet lisatundi, olid meie koolipäevad juba esimeses klassis sageli seitsmetunnised. Oli võimalus osaleda Svetlana Järvi balletistuudios Pähklipureja või tantsida Raadikute rahvatantsurühmades, kuid minu kodus peljati, et lapsel ei jää siis õppimiseks aega. Sest reegel oli, et kohe pika koolipäeva järel koju jõudes asusin pärast söömist järgmiseks päevaks õppima. Mu õpitust kontrolliti hoolega. Kui näiteks õigekirjavihikusse viga tuli, asendati leht puhtaga ja pidin kõik ümber kirjutama.
Kohene õppima asumine mind ei kurvastanud, vastupidi – lootsin, et kui kiiresti pihta hakkan, jõuan oma koolitöödega ehk selleks ajaks valmis, kui teised ümbruskonna lapsed – õnnelikud, kes õppisid kodulähedase tavakooli õhtupoolses vahetuses – koju jõuavad. Aga sageli tuli ette, et nende tuleku ajaks polnud mina veel laua tagant tõusnud... Ja seetõttu, et käisin teistest erinevas koolis ja elasin teise, täiskasvanute rütmi järgi, tuli ette tõrkeid ka naabrilastega läbisaamises. See tegi mind tollal kordades õnnetumaks kui teadmine, et õpin tunnustatud kooli eriklassis. Ausalt öeldes olin naabrilaste peale nende vabaduse ja minnalaskmise pärast kade. Märksõnadena sain kooliajast kaasa kohusetunde ja kontrollivajaduse.

Kui ma ise 28aastasena valiku ees seisin, millisesse kooli oma andekas laps õppima panna, olin kindlalt kodule kõige lähema kooli poolt. Teadsin, et ei taha oma lapsele seda, mis mind ennast lapsena häiris. Tavakoolis, selgus, polnud tal küll suurt midagi teha – aga seitsmeaastast kohe kolmandasse klassi üle viia, nagu õppealajuhataja tookord ette pani, ma ka ei tahtnud. Tundus, et kiusamine ja koolivägivald olnuks siis liig kerged tekkima. Kuigi karm õppimasundija ma ka ei olnud – tühja neist hinnetest, peaasi, et meel rõõmus! Läkski nii, et distsipliin ja enesesundimine ning rutiinsele korrale allumine jäid mu järeltulijale keskkooli lõpuni suhteliselt võõraks. Polnud ju eriti õppida vaja, kui kõike niigi lennult haarad... Tema märksõnaks sai loomingulisus.

Praegu sellele mõeldes näib mulle, et ideaalne kesktee kulgeb kuskil vahepeal – võimetele vastav kool ja mõõdukas kord. Pidev täiusetaotlus, nagu see minu enda puhul valitses, paanika ja pisarad algkoolis, kui mõnes õppeaines kippus neli tunnistusele tulema – milleks? Harjumus endale üha piitsa anda, nõuda veel ja veel ja ikka olla natuke rahulolematu, sest kujutluste ideaal kõnnib sust alati ees, püsides visalt kättesaamatus kauguses...
Paljud meie klassist on elus tõesti edukaiks osutunud – kui loeme eduks loomingulist või ühiskondlikku tuntust-tunnustatust, turnimist karjääriredelil... Samas tean väga paljusid, kes end oi kui kõrgetele ametikohtadele läbi murdnud tavalisest klassist, probleemsest perest, alla keskmise tasemega väikelinna- või maakoolist... Kunagistest kolmelistest õpilastest on saanud mitugi ministrit. Aga kas töine või loominguline eneseteostus tähendab just õnne? Tunnen kolmekümnendates naist, kes lootuses ükskord ometi oma ema tõelist tähelepanu pälvida on lõpetanud mitu kõrgkooli järjest – kuid tunneb emaga seoses ikka vaid tühjust. Kuna ta töiselt tegusal emal tema jaoks lapsena iial piisavalt tähelepanu ja aega ei jagunud, arvab ta, et ema pole teda iial armastanud. Mis ju tegelikult sugugi ei pruugi nii olla.
Võib-olla tunnevad elust suuremat rõõmu – ja oskavad seda ka ümbritsejatesse kiirata – eeskätt need, kes lapsena kogenud suhtumist, et nad on koduste jaoks parimad t i n g i m u s t e t a. Ka siis, kui matemaatikas saadud järjekordne kaks või füüsikas ähvardab suvetöö. Iga laps peaks tunda saama, et teda armastatakse üle kõige pelgalt selle eest, et ta olemas on. Sellest ei saa kellelgi ega kunagi küll, et tajud: sa oled oluline ja hoitud kõigi oma vigade ja puudustega tükkis. Ja et inimestel, kes tähendavad sinu jaoks kõike – emal ja isal –, on alati aega ja kannatust. See tagab turvatunde. Lapsed tajuvad kärsitust alati ja edukate vanemate tõrjutud oivik, keda üha innustatakse "oma asjadega" tegelema, võib hilisemas elus jäädagi täiuslikkust taga ajama.

Ka Eesti Lastefondi juht Sirje Grossmann-Loot küsib lapsevanematelt koolitustel sageli, mis on neile tähtsam – et laps saavutaks rohkem või et ta oleks õnnelik? Samas möönab ta, et teadmiste rohkus on oluline – mida enam neid on, seda laiemalt näed maailma. Kui vanemad on last mitmes suunas arendanud, on ta mitmekülgne. Ometi ei tuleks liigselt vaimustuda lapse mingist ühest andest, olgu või joonistamisoskusest nii, et teised jäävad seetõttu kängu või lapsel tekib ebareaalseid tulevikuootusi. Kõige parem on, usub Sirje Grossmann-Loot, kui vanematel on aega ja viitsimist lastega võimalikult palju ühiselt ette võtta, arendada neid mänguliselt, oma teadmisi üha ja märkamatult jagades.

Nautige oma lapsi!
Taani tunnustatud pereterapeut Jesper Juul innustab oma äsjailmunud raamatus "Puberteet. Kui kasvatamine enam ei aita" õnnetunnet väärtustama. Ta nendib, et teismeeas lapsed vajavad vanematelt eeskätt teadmist , et "maailmas on üks või kaks inimest, kes tõesti usuvad, et ma olen okei". /.../ Aga olla see inimene – see pole meil lapsevanematena tavaks. Käitume pigem kui õpetajad, istume, punane pliiats käes, ja vaatame, mis veel õigesti ei ole.
Jesper Juul innustab endalt küsima, kui palju sellest, mis me lapsevanemaina teeme või ütleme, on ajendatud soovist, et meist püsiks pilt kui vastutustundlikest vanematest. Ja kui palju sellest on kingitus lapsele – tema isiksust täielikult teadvustades ja arvestades?

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2011. aasta septembris.