"Taipasin pulmapäeval, et midagi head sellest abielust ei tule!"

 (2)
Miks minnakse paari valel põhjusel?
"Taipasin pulmapäeval, et midagi head sellest abielust ei tule!"
Unsplash / James Owen

Kui ideaalis soovime luua pere inimesega, kes on meie elu suur armastus, siis tegelik elu toob ka teistsuguseid olukordi – selliseid, kus üks pool tunneb juba suhte alguses, et kaaslane pole talle õige. Miks siis ikkagi paari minnakse?

Kas need on majanduslikud põhjused, hirm üksijäämise ees, lootus halb heaks keerata või veel midagi muud? Eestis on need ajad ammu möödas, kui kedagi pere või vanemate tahtel vägisi paari sunniti.

Ma ei tea, mida arvaksin vale inimesega loodud suhetest siis, kui mul poleks endal minevikus ühte ebameeldivat kogemust, mille üle häbi tunnen. Aastaid tagasi, kui lähenes kardetud kolmekümnes sünnipäev, jäi mulle ühes seltskonnas silma omapäraselt šarmantne mees. Ta tekitas kohalolijates küll vastuolulisi tundeid, aga sellest hoolimata oli temast raske mööda vaadata. Tema Eesti mõistes haruldane töö pani kuulajad vaimustunult ohoo hüüdma, tema jutud olid huvitavad ja välimus eriline, samuti meeldis ta naistele.

Arutasime sõbrannaga, et mees on küll kena, aga olid ka mõned ohumärgid, imelikud käitumisjooned. Kui mees hakkas hiljem ühendust võtma – helistas, saatis sõnumeid, kutsus nagu muuseas lõunale –, otsisin põhjust ja võimalust ära öelda. Lõpuks tekkis tunne – ta oli ju tähelepanu äratanud, kas pole õige esialgsed kahtlused kõrvale heita ja vaadata, mis saab? Äkki mõistan inimese liiga vara hukka? Võib-olla on ta tore mees või kas elus peab üldse kõik olema ideaalne? Pealegi olin juba kümme aastat varem, üheksateistaastaselt kohanud oma elu armastust, mis öeldakse tabavat inimest vaid kord elus. Ja mis oli sellest saanud? Kogu ülejäänud elu samasugust ideaalsuhet ja ideaalset meest oodata oleks naiivne.

Loe veel

Seotud lood:

Mõni aeg hiljem, kui suhtlus tihenes, sain aru, et ohumärgid olid õiged. Sarmikas mees ei olnudki päris see, kellena ta ennast esimestel kuudel näitas, haruldaste hobide kõrval tulid päevavalgele ka negatiivsed juhtumid minevikust, sant iseloom ja tujuhood, mis vaheldusid särava jutu ja komplimentidega. Esimest korda elus sain aimu, mida tähendab psüühiline vägivald ja milline on see ebameeldiv tunne, kui sa ei tea, kuidas kaaslane järgmisel hetkel käitub. Üllatav oli, et isegi kui püüdsid mänge vältida, oskas ta kõiki nendesse kaasa tõmmata. Suhtluse lõpp kujunes inetuks ja ehkki temas oli kindlasti palju head, olen hiljemgi kahetsenud, et lasin end kaasa tõmmata ega kuulanud sisetunnet, mis ütles kohe, et kogu see asi ei too head. Miks ma olin nõus vale inimesega suhtlema, ei oska aga siiani vastata.

Kooselu naise soovil

Pedagoogiks õppinud, kuid nüüd Tallinnas vabakutselise kunstniku ja muusikuna tegutsev Tanel (45) tunnistab, et tema on üks neist eesti meestest, kes on lasknud ennast naisel ja tema sõpruskonnal suhtesse “ära rääkida”. Selle tulemusel võttis ta viisteist aastat tagasi naise, kellega õnneks küll ei abiellunud, aga hakkas koos elama vastu enda tahtmist.

Oma kunagist elukaaslast ja tema lähedasi ei taha ta aga mingil juhul solvata ning seepärast ei soovi oma täisnime avaldada. “Muidugi meeldis ta mulle inimesena, aga ma ei olnud kunagi temasse armunud,” selgitab Tanel, kes tundis kohe kooselu algul, et see suhe varem või hiljem lõpeb.

Miks ta sidus end naisega, kelle vastu puudusid tunded? “Olin sel ajal kolmekümnene ja mõnda aega üksi olnud. Olles natuke naistes pettunud, hakkasin kartma, et ei kohtagi kunagi kedagi. Mul ei olnud ka ilusate naiste hulgas lööki,” selgitab Tanel tausta.

Kord kutsusid endised kursusekaaslased ta kaasa ühele suurele kunstnike peole, kus ta kohtas oma tulevast elukaaslast, kes näitas Taneli vastu kohe huvi üles. Kui mees vedu ei võtnud, hakkas neid kokku viima üks Taneli kursusekaaslane, kes leidis pärast seda pidu tihti põhjuse, miks sama seltskonda ühele või teisele sünnipäevale kutsuda. “Pärast sain teada, et nad andsid mu tulevasele elukaaslasele, kes siis oli vaid 23aastane, kogu aeg infot, mis mulle meeldib ja millega mind saab ära võluda. Osaliselt see ka õnnestus,” naerab Tanel.

Umbes pool aastat suutis ta veel oma austajannat tõrjuda, aga kui viimane hakkas meeleheitel armusõnumeid saatma, et ta ei saa ilma temata elada ja ainult Tanel suudab tema ellu päikest tuua, siis mees lõpuks leebus. “Hakkasime tihedamalt suhtlema, koos väljas käima. Siis vaatasin küll, et ta on ju täitsa tore tüdruk, ja kahetsesin oma eelnevat tõrjuvat käitumist. Ta oli minust ligi kaheksa aastat noorem, mis teiste meeste silmis oli kõva sõna, aga minu jaoks veidi hirmutav. Enne seda oli mul olnud endast vanem sõbratar, kes jättis mind maha, ning seda elasin päris raskelt üle.”

“Muidugi meeldis ta mulle inimesena, aga ma ei olnud kunagi temasse armunud.”

Mõni aeg hiljem sai neist paar, aga Tanel tundis endiselt, et suhe pole õige ja ka tüdruk mitte. “Esiteks häiris mind vanusevahe. Kooselus andis see samuti tunda – ta ei olnud pereeluks küps ega ka kodustest töödest-kohustustest huvitatud. Lisaks olid tal teistsugused eluväärtused, unistused ja huvid, nii et siduvaid asju oligi vähe peale selle, et ta minust lihtsalt väga kinni hoidis.” Taneli noore elukaaslase jaoks polnud mingi probleem tõusta öösel telefonihelina peale üles ja minna sõbrannade kutsel peole, samas kui mees “vanema inimesena” tahtis välja puhata, et hommikul tööle minna. Kolmas, kõige suurem rahulolematuse põhjus oli Taneli jaoks siiski see, et ta ei olnud oma elukaaslasesse kunagi armunud olnud. “Tõsi, ta oli tore tüdruk ja ma hoolisin temast, aga tõelist armastuse tunnet ei tulnud ka koosoldud ajaga,” meenutab Tanel.

Tanelile tundubki praegu tagantjärele meenutades, et noor kaaslane oli ühest küljest lohutus eelmisest suhtest ülesaamiseks ja palsamiks hingele. “Kui üks noor tüdruk sind nii jumaldab ja ajab taga, siis pead ju ikka tore mees olema, kas pole nii? Mida ta minus nägi või miks nii taga ajas, sellest ei saanudki ma lõpuni aru. Võib-olla see, et olin majanduslikult kindlustatud?”

Lahkuminek ligi kolm aastat hiljem pärast tutvust ei olnud siiski lihtne, vaid süüdistusi ja viha täis. “Ehkki mulle tundus, et ka elukaaslane sai aru, et me ei sobi, hoidis ta millegipärast suhtest ikka kinni, lootes, et ajaga muutub kõik paremaks. Täna, üle kümne aasta hiljem on minu soovitus ainult üks – ärge looge suhet, kui teil pole tundeid või kui kahtlete, sest sellest ei tule üldjuhul midagi välja. Võib-olla kellelgi veab, aga mina kahetsen, et üldse talle järele andsin, sest need olid mu elu kolm valesti elatud aastat.”

Armastus, mis haihtus enne pulmi

Riigiametis töötaval Katrinil (41) läks mõnevõrra paremini – ta armus ülepeakaela oma tulevasse abikaasasse, kui oli ainult 20aastane, ja tegi seejärel kõik, et ta endale saada. “Mu abikaasa oli minust vanem, lahutatud, tal oli teismeline poeg, kellega sain kohe algusest peale hästi läbi.”

Katrin tunnistab, et 1995. aastal, kui ta meest ühes Tallinna populaarses ööklubis kohtas, võttis ta kohe eesmärgiks mees päriselt endale saada, sest vabal sportlikul ja edukal mehel oli valikut küllaga. “Mu sõbrannale, kellega ööklubis käisime, meeldis ta ka, nii et pidin kõik mängu panema, et võitjana välja tulla.”

Samas rõhutab Katrin, et tal ei olnud mingeid ebaausaid kavatsusi ega soovi mehe kulul elama hakata, sest oli siiralt mehesse armunud ja uskus vaid head. Kui pulmapäev oli paika pandud, hakkas Katrin tasapisi märkama mehes omadusi, mis talle enam nii väga ei meeldinud. “Näiteks avastasin, et mehele meeldis õhtuti õlut juua, napsiselt muutus ta aga õelamaks, hakkas mulle halbu märkusi tegema – ja juba enne pulmi,” ei jõua Katrin praegugi ära imestada, sest üldjuhul näitavad mehed halba iseloomu välja alles hiljem, kui naine on n-ö kätte saadud.

“Meie pulma ajal, kui teised ei näinud, ütles ta mulle üsna halvasti, nii et läksin piduliste juurest ära tuppa ja nutsin kõva peatäie. Just sel hetkel taipasin esimest korda, et midagi head sellest abielust ei tule. Vaid mõned kuud varem, kui alles käisime, tegi mees komplimente ja kingitusi ning tundus, et temas pole üldse õelust.”

“Taipasin pulmapäeval, et midagi head sellest abielust ei tule.”

Katrin tunnistab, et jäi mehega siiski aastateks kokku, aga lahku kasvamine algas üsna kohe. “Mina läksin edasi õppima, tutvusin uute inimestega, sain mõne aasta pärast hea töökoha ja hakkasin ise raha teenima. Mees jäi selleks, kes ta oli, töötas ikka samas kohas, tema jutud ei tundunud enam huvitavad, samal ajal alkoholiarmastus süvenes, tujukus ja õelus samuti.”

Katrin imestab, et nad lahutasid alles kümme aastat hiljem, ehkki tema jaoks lõppes abielu mingis mõttes juba pulmadega. Mõnikord tundub talle, et tema mees ei saanudki üldse aru, et naise tunded nii kiiresti kustusid ja kõik nii vale tundus. “Arvatavasti oli oma osa tema alkoholilembuses ja ka iseloomus, mis pani teda kõike vaatama vaid enda mätta otsast. Talle selline abielu sobis, ta ei oodanudki midagi enamat. Minu tagantjärele tarkus on see, et oleks pidanud kauem ootama ja vaatama, siis poleks võibolla seda abielu tulnudki.”

Lugu ilmus 2017. aasta septembrikuu Eesti Naises.

Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare