Taimetoitlase päev

Teame-teame seda eestlaste lihalembust! Ometi elab me hulgas inimesi, kes liha suu sissegi ei võta ning end sealjuures energiliselt ja hästi tunnevad.

Loo tegelased:
Lilian Merila (26) – fotograaf, söönud terve lapsepõlve vanaema valmistatud kodutoitu.
Ivar Savin (29) – ehitusettevõtja, pärit Mulgimaa lambakasvatusperest.
Daša (2) – sööb isa-ema laua taga taimetoitu ja pistab vanaemade laualt soovi korral põske ka kotletti.

“Poolteist aastat tagasi sattusin kevadisele sünnipäevapeole, kus sõbrannad hakkasid üksteise võidu rääkima sellest, kui väga neile maitseb liha,” meenutab Lilian. “Kõige radikaalsem neist tunnistas, et talle meeldib liha niivõrd, et ta on valmis selle nimel kas või tapma. Jäin mõttesse. Mulle on küll terve elu maitsenud salat! Ja maasikad ja banaanid. Mina pole küll valmis looma tapma, et liha saada. Koduteel arutlesin endamisi, et mis oleks, kui prooviksin kuu aja jooksul punast liha mitte süüa. Laps oli 9kuuseks saanud ning just rinnast võõrutatud. Niisiis – mis oleks, kui grillihooaja saabudes loobuksin lihast? Imestasin isegi, kui kergelt see mul käis. Tundsin end päev-päevalt järjest paremini. Uni oli sügavam. Olemine läks kergemaks ja helgemaks, jõuetus kadus. Otsustasin, et olen lihata terve suve, eks siis vaata, mis edasi saab.”

Viljandimaal kasvanud Ivar on kogu poisipõlve tegelenud isa kõrval loomapidamisega. Ta on olnud abiks ka lammaste tapmisel ja müünud nende liha turul. Loomulikult on ta alati armastanud liha süüa. “Kolm-neli aastat tagasi käisime sõbraga Indias, kus söögikohtades pakuti enamasti taimetoitu,” meenutab mees. “Meie nõudsime igal pool liha, aga paljudes paikades seda polnudki menüüs. Sain esimest korda aru, et liha ei söögi terve maailm.”
Kui Lilian omal leebel moel lihast hoiduma hakkas, hävitas Ivar esialgu nii enda kui ka tema singiviilud. Siis aga juhtus ta koos naisega vaatama filmi, kus kirjeldati loomade piinarikast elu suurfarmis ja seda, kui julmal viisil neid tapetakse. Korraga ta tundis, kuidas teda põnnist peale saatnud lihaisu kadus. Ja enam ei läinud ivagi alla! Nii sai tavalisest noorest eesti perest taimetoidupere. Kusjuures süüa ja toitu valmistada meeldib neile mõlemale, eriti tubli ja teadlik kokkaja on Lilian.

9.00
Pesamuna Daša on väga hea isuga ja nõuab ärgates kohe süüa. Ema on mandlitest, datlitest ja vanillist valmistanud mandlipiima. Tummisema kõhutäite annab Chia puding, millele on lisatud kaarobit ehk jaanikauna, toitainerikast toorkakaod, banaani ja kanepiseemneid. Pudru pintslisse pistnud, nõuab Daša häälekalt mett. Suu magusast punnis, jääb piiga eluga rahule.
Ivar: “Eestis armastatakse rääkida, et kui liha ei söö, oled nõrk ega jõua meie kliimas tööd teha. Mina olen meie kodu suuresti oma kätega ehitanud, süües taimetoitu ja juues jõujooki – värskeid smuutisid.” (Muuseas, rokilegend Billy Idol on öelnud, et taimetoitlaseks ei tasu hakata mitte üksnes loomakaitsehuvist, vaid ka sellepärast, et vegetaarlusest saadud lisaenergia aitab tasakaalustada pahesid.) 

10.30
Pere tahab enne isa tööleminekut käia läbi Nõmme turult. Sealses Rapla Talukauba kioskis müüakse värskeid puu- ja köögivilju. Isegi talve hakul on saada krõmpse Eesti talveõunu, Lätis-Leedus kasvatatud kurke ja salatit.

11.15
Kotid pungil, siirdutakse koju. Sealt sõidab Ivar pooleliolevale ehitusobjektile, Lilian loeb lapsele raamatut ja asub siis koorima, lõikuma, mikserdama.
“Mis ma lõunaks teen?” arutleb ta ning naerab: “Guacamolet, milles on kõike liiga palju! Avokaadot ja tomatit, punast sibulat, redist ja peterselli, maitseks laimimahla ja roosat Himaalaja soola.” Guacamole rändab täisteraleivaviilule, kõrvale pakub Lilian rohelist banaani-lehtsalati smuutit ja milkshake’i, mis kujutab endast vahustatud segu mandlipiimast, värskest banaanist-apelsinist ja (külmutatud) suvistest vaarikatest. “Olen tõeline smuutifänn ja mahlamasinat endale hankida ei kavatse,” ütleb Lilian. “Puuviljadest mahla pressides läheb suur hulk kasulikke kiudaineid kaduma. Mina tahan kõik ära kasutada, mulle ei meeldi toitu minema visata.”

12.30
Punu head-paremat täis, läheb plikatirts lõunauinakule. Lilian asub ette valmistama pidulikku toorkooki – peale uudishimuliku ajakirjaniku ja fotograafi ootab pere sel õhtul külla onu Lempsi. Aknalaual kausis paisuvad datlid ja India pähklid, teises kausis on rosinad.
Lilian: “Küsisin lastearst Reet Raukaselt, kuidas oleks tark Daša-vanust last toita. Tema, tark inimene, ütles, et võiksin lapsele anda liha vähemalt seni, kui ta kaheseks saab. Nüüd on Daša kaks ja pool ning sööb minu tehtud toitu suure isuga. Me ei keela tal vanaema laualt liha süüa… või õigemini – roosat viinerit ei luba, aga mahelihast valmistatud toitu lubame küll.”
Muuseas, plikatirtsul pole täheldatud ühtegi allergiat puu- ega juurviljade suhtes. Ainult piimatoodete suhtes on ta tundlik, põsed hakkavad äraandlikult õhetama. Sestap teebki ema talle piima kookosest, mandlitest ja kanepiseemnetest ega sunni jooma lehmapiima.

14.45
Lilian on tütre üles äratanud, vaja on tööle minna. Kihku-kähku riidesse ja bussi peale. Pärnu maanteel asuvas fotostuudios koorib Lilian lahti kaks banaani – ühe õhtuooteks tütrele, teise endale. Ja lähebki pildistamiseks!
Umbes samal ajal teeb isa Ivar lõunapausi ja ostab kohvikust Mamo taimetoiduvrapi, mille värviline sisu koosneb ahjus küpsetatud aedviljadest ja värskest salatist. “Vähemalt Tallinna söögikohtades pole muret – igal pool pakutakse üht-kaht taimetoitu,” kinnitab ta.

16.50
Pärast fotosessiooni sõidavad Lilian ja Daša Mustamäe teel asuvasse Parimasse Poodi, mis pakub mahetoitu. Kuigi pere külmkapi sisu ei koosne üksnes ökokraamist (“Mulle käiks see üle jõu,” tunnistab Lilian, “puu- ja köögivilju ostan turult ja vajadusel supermarketist.”), on kodus otsa saanud toorkakao ja Chia seemned, samuti toorkookosõli ja seenepasteet. Suur hubane mahemarket pakub kõike vajaminevat, kusjuures ilma järjekorrata.

18.20
Kodus! Saapad jalast ja kassiga mängima – Daša on laigulise toakiisu Verve südamesõber. Isa on juba kodus ja võtab kuuma vanni, et vinget talveniiskust kerest välja ajada. Ema paneb läätsesupi pliidile podisema, segab suures kausis salatit. Külmkapis ootab söömisjärge lõunal valmis tehtud õuna-toorkook: põhi mandlimassist ja rosinatest, vahel suussulav kreemikiht datlist ja India pähklist, peal riivitud õun ja kaneel.
Esimene amps vürtsikat tummist läätse-kookosesuppi lööb keelepaelad valla.
Uurin, kas taimetoiduga jändamine võtab rohkem aega kui tavatoidu tegemine. Lilian raputab pead: “Ei usu. Tuleb lihtsalt juba hommikul läbi mõelda, mida pere päeva jooksul sööb, ja pähklid-herned-läätsed likku panna. Toidu teen kümne-viieteist minutiga valmis. Kiiretel aegadel tellime korra nädalas korvitäie öko-talutooteid koju, see hoiab šoppamisaega kokku.”
Kas taimetoitlaste büdžett on pingelisem kui kõigesööjatel?
“Ma arvan, et raha, mis liha ostmata jätmisel tasku jääb, on üsna suur,” arutleb Lilian. “Ökoasjad maksavad muidugi palju… küllap jääme lihasööjatega võrreldes enam-vähem tasa.”
Ivar lisab, et vahel näeb nendegi laud välja nagu kiirtoidurestoranis – liual auravad sojaviinerid ja kookosõlis praetud friikartulid. Ainult et vastupidiselt rämps(liha)toidule ei tee taimeviinerid jõuetuks ja uniseks.
Lilian lisab: “Mäletan, kuidas me kooliajal hakkasime pinginaabriga lasanjet tegema. Kõik läks libedalt kuni hetkeni, kui pidime hakkliha praadima – kumbki ei tahtnud seda teha. Aga mõtet, et järsku saaks ilma, meile ei tulnud. Nüüd valmistan perele sageli taimelasanjet. Panen sinna paprikat ja tomatit, baklažaani ja suvikõrvitsat, vürtse ja maitsetaimi – uskumatult magus ja mahlane roog!”