Anu ja Kadri Tali: „Lapsena teadsime peast Jupiteri kaaslasi, tahtsime saada kosmonautideks ja kirjutasime tulnukatele kirju.”
Floridas Sarasotas asub Anu ja ta pisipoja kodumaja Kookose tänaval. Naabrusesse jäävad Ananassi, Sidruni ja Apelsini avenüü. “Olen fruit person,” naerab Anu, keda ta sealsed töökaaslased tunnevad mõistagi hoopis Sarasota orkestri muusikalise juhina.
Nali aga on hea, sest ka kaksikute lapsepõlv möödus Mustamäel Kirsi tänaval, mille paralleeliks Sõstra uulits, läheduses veel Pirni ja Mureli. “Elasime kirsi-sõstramoosis,” muigavad õed.
Nende ema Anne on armsalt meenutanud, kuidas haiglast tulles tekkis neil tüdrukute isaga paanika – äkki ajavad nad lapsed omavahel segi! Nad mähkisid ühe tütre sinisesse ja teise roosasse tekki. Kui siis ühe tita õlale ilmus sünnimärk, lootis ema sellest abi, aga laiguke ilmus ka teisele ja osutus hoopis kaitsepookimise jäljeks.
Lapsepõlve talved lõhnasid lume ja suusatõrva järele ning hanged olid rinnuni, kuhu võis kukkuda, seenekujuline ranits seljas. Ehitati krudisevaid onne vesivärvimaalingutega. Õed teadsid peast kõiki Jupiteri kaaslasi, sest tahtsid saada kosmonautideks ja kirjutasid tulnukatele kirju.
Oma tolle aja kauneimaks mälestuseks peab Anu aga koolivahetust, kui nad hakkasid käima Kivimäel muusikakeskkoolis. “Ma pidin ennast hommikuti näpistama – kas see tõesti on tõsi! Nagu oleks keegi hapniku pealt ära astunud! Seal olid lapsed, kes armastasid samuti muusikat! Ma olin järsku populaarne, võitsin vabariikliku konkursi, olin hinnatud. On ikka suur vahe, kas õpetaja tahab sind arendada või käib lihtsalt tööl. Olen neile kohutavalt tänulik!”
13aastaselt teadis Anu, et “isegi kui ma edukas ei ole, siis muusikat ei võta minu seest keegi ära”.
Kadri aga tunnistab, et temal algas siis kahtluste aeg ja “suured otsingud iseendas”. “Sain aru, et profimuusikuks ma ei küüni. Et armastan muusikat pigem inimeste pärast, kes seda teevad.”
Ta õppis saksofonimängu ja puhkpillid on kallid siiani. Kadri teab nüüd täpsemaltki, miks ta toona muusikat õppis – et hoida enda ümber sarnaselt mõtlevaid inimesi, kes tegutsenud praeguseks 20 aastat Põhjamaade Sümfooniaorkestrina. Tegelikult peavad õed seda suisa kurioosumiks – et selline kamraadide kogum muusikamaailmas nii kaua on koos püsinud. Kadri: “Paljud on soovinud midagi sarnast teha, et mis see ka ära pole... Kuid see ei ole ju vaid ühekordne kogunemine, on hoopis mitu aastakümmet rabelemist ja koos hingamist. Telgitagustes puudub glamuur ja sära.” Pillimeestest on saanud Eesti muusika saadikud, kui nad mujalgi kohtudes mängivad Tõnu Kõrvitsa, Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri jt loomingut.
