Sünnipäevalaps Tiit Pruuli oma hobist: “Ukse peal võiks olla nimekiri nagu kasiinodes – et suuri sõltlasi enam sisse ei lasta.”

Lugu ilmus Eesti Naises 2018. aasta aprillis. Siin lühendatud.

Rändur ja ärimees Tiit Pruuli kogub Eestiga seotud ümbrikke: “Värskeim haruldus tuli EV 100 pühendatud hõbemargi esitluselt – sain ümbrikule peaaegu kogu valitsuse autogrammid!”

“Päeva parim osa!” hüüatab Tiit ja lõikab lahti Soomest tulnud ümbriku. Ümbrikus on veel ümbrikuid – nagu matroška!

“Paar-kolm aastat tagasi korrastasin oma arhiivikaste ja leidsin sealt oma kasuisa, professor Harald Peebu filateeliakogu,” pajatab Tiit. “Ennesõjaaegsete Eesti markide seas oli ka peotäis Estica [ehk Eesti-teemalisi] ümbrikuid. Mõtlesin, et korjan kasuisa mälestuseks kogu täiuslikumaks. Oleks ma aimanud, kui suureks see hobi paisub, oleks ehk targem olnud.” (Pugistab naerda.)

Sest nüüd on Tiidul kodus tuba ümbrikke täis: kõik korralikult arhiveeritud ja albumites. Tsaariajast kuni teise Nõukogude okupatsiooni lõpuni. Puhtaid ja postis käinuid. Eritemplitega. Lennuposti märkega. Postivaguni märgiga. Tsensori pitsatiga.

Paljud ümbrikud saab netioksjonilt kätte euro eest. Aga mõned, mil haruldased margid või pitsatid peal, maksavad rasket raha. Tiit meenutab üht, mille alghind oksjonil oli 80 eurot: “Tegin pakkumise ära, endal süda valutas, et nii suur summa… Paari minutiga pakuti mind üle ja hind tõusis 800 peale!”

Müüakse ümbrikuid, kus veel kirigi sees. Saatja nime guugeldades on juhtunud, et Tiit jõuab välja tema sugulasteni. “Sõjaajal läks hulk inimesi kaduma. Kui mulle on sattunud mõni selline kiri, olen teinud lähedastele koopia.”

Iga kuu käib Tiit “hullude kokkutulekul” ehk kohtumas teiste kollektsionääridega. “Ukse peal võiks olla nimekiri nagu kasiinodes – et suuri sõltlasi enam sisse ei lasta,” naerab Tiit. “Need mehed uputavad tohutult raha ja energiat, et oma kogusid täiendada. Mina oma 50+ aastaga olen üks nooremaid.”

Tema erihuvi on Eesti ettevõtete ümbrikud. Ent albumid on Tiidul ka näiteks laevapostile, laulupidudele ja Eesti vappidele.

Mida kollektsionäärid 100 aasta pärast koguvad? Prindivad välja e-kirju?

Tiit muheleb. Ta pole tehnika arengu vastu, aga: “Olen mõelnud küll, et huvitav, mis tulevikus saab. Kuidas viia nutiajastu noori harrastuste juurde, mis väärtustavad kultuurilugu? Ainuüksi neist markidest, mis on mujal maailmas trükitud, aga Eestiga seotud, saaks terve põneva raamatu.”