Kui ma veel suurt firmat juhtisin, oli minu alluvuses seitsesada naist. Kõik tublid töötajad. Aga nad olid siiski töötajad. Nüüd ei kirjuta ma enam käskkirju. Nüüd kirjutan mahedaid e-kirju ja vestlen mõnusalt kohvitassi taga. Tühimiku, mille ametialase asjaajamise ärakadumine jättis, täitsid uued ja uuenenud tutvused. Mu endised kolleegid alustavad oma sõnumeid või kirju pöördumisega “Armas Mart!” ja lõpetavad kallistusega. Mina emban vastu.

Ma ei pea enam kellegagi läbi käima pelgalt kohustusest ja kuivõrd minust ei sõltu suurt midagi, ei kannusta minuga suhtlejaid omakasupüüd. Ma naudin vaba, vaimu virgutavat ja maailma avardavat suhtlemist. Kes nad on? Kunstnik, kirjastaja, toimetaja, ärijuht, administraator, psühholoog. Neid eristavad aastakümned, aga kõik nad on huvitavad isiksused. Kütkestavad, südamlikud, intelligentsed naised. Need ei ole salasuhted, kuigi seda deklareerida on mõttetu – eks igaüks mõtle oma rikkuse või rikutuse piires.

Mida mõtleb mu abikaasa? Ta teab kõiki mu muusasid ja sõpru. Ent kas mulle meeldiks, kui mu abikaasa läviks endast kaks korda noorema Peetri või kaks korda tõmmuma Pierre’iga? Kas meestel ja iseäranis kirjameestel on õigus suuremale vabadusele? Siit edasi peaks arutlema tunnete, truuduse, usalduse, inspiratsiooni, edevuse, empaatia üle. Theodore Zeldini “Inimsuhete ajalugu” veenab, et peaaegu kõik siin ilmas on sõltunud kahe sugupoole suhetest. Neil suhetel on omadus ajas drastiliselt muutuda. See, mis ühel sajandil on soositud, viib järgmisel tuleriidale.