Sünnipäevalaps Epp Petrone: "Kas tunnete end ebatäiusliku emana?"
Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2016. aasta mais
Kas ka teie tunnete vahel, et olete sellised, kellele teised võiksid näpuga näidata... ebatäiuslikud emad? Viga vea otsa? Minu puhul on süütunde allikas näiteks see, et oleme liiga palju kolinud ja reisinud ja liiga palju tööd teinud, liiga palju oma asju ajanud... Pidev kompromisside tegemine enda ja laste vajaduste vahel. Pidev enesetäiendus...
Ja just siis, kui see töö hakkab enam-vähem välja tulema, jääd sa töötuks oma väljalihvitud oskuste (näiteks rööprähklemise ja aja mahavõtmise) alal.
Järsku – nii nad räägivad, et see tuleb kuidagi väga järsku – ongi kõik. Kasvasid suureks. Lendasid pesast välja. Ja ema peab end täiendama tühja pesa sündroomiga hakkama saamise vallas... Ma kahtlustan, et mina tulen selle pesaprobleemiga keskmisest paremini toime, abiks mu oma asja ajamise kiiks.
Ja kujutan ette tulevikku: vahel vaatan ma neid, väljalennanuid, ja küsin: kas nad on valmis andestama mulle mu vead, mu äpardused, mu ebatäiuslikkuse? Kusagilt lugesin, et tingimusteta armastus on võimalik vaid ühe suunaga: emalt lapsele. Vastupidisel poleks soojätkamise seisukohalt mõtet. Laps armastab ema alati vaid teatud piirini, aga temani jõudnud tingimusteta armastuse suudab ta suunata edasi, mitte tagasi. Ikka uutele põlvkondadele, ikka oma lastele.
Mõeldes sellele emade-laste ahelale läbi aja, taban end arutamast: kas meie, praeguste emade põlvkond, oleme oma emadele andestanud? Nad ei olnud ju kindlasti täiuslikud, oh ei, kõige esimese asjana võib öelda, et “ajad olid sellised”, ja siis tulevad juba isiklikud draamad sinna otsa.
Ma meenutan hüpnoosiringi, mida tegime rühma naistega Lusika paastutalus, mitmendat päeva vee peal olles. Talu perenaine Sirje suudab sugestioonihetki tekitada: me olime ringis, laulsime püha mantrat ja hakkasime siis Sirje juhatusel minema tagasi oma eostamise hetke, looteaega ning siis sünnihetke. Igaüks meist koges midagi. Oli isegi naine, kes vappus nutust, nii valus oli tal.
Kui tagantjärele kogetut arutasime, siis võis märgata: enamik meist mäletas oma sünnihetkest kiirelt tekkivat üksildust.
Meid jäeti ju üksi. “Ajad olid sellised.” Me ei pea andestama mitte ainult emale, vaid kogu ajastule. Sündinud laps, mina ise, tuli soojast turvalisest keskkonnast välja ja seeasemel, et tutvuda selle armsa sooja keskkonnaga – oma emaga – väljastpoolt ja saada rinnapiima abiga uuesti ühendust turvatunde allikaga... selle asemel tuli kalk valgus ja üksildus ja ootamine. Beebidesaal, kust emade juurde vaid söögiaegadeks kärutati, siis minutipealt tagasi, üksildusse.
Minul isiklikult läks eriti kehvasti – ja kellele siin üldse seda andestada? Ilmselt ikka ajastule. Sünnitusmajas olevat möllanud ägeda rinnapõletiku viirus ja mu ema jäi nii raskelt haigeks, et ta viidi haiglasse tagasi... mina jäin koju. Mind kasvatas neil nädalatel vanaisa, muu hulgas sõidutas ta haigla ja kodu vahet rinnapiimapudeleid. Olin siis mõnenädalane. Kui ema haiglast välja pääses, saime mõnda aega segamatult koos olla, aga sügisest (kui olin kolmekuune) läks ta tagasi ülikooli, mitte küll täiskohaga, aga siiski, teise linna. Rinnapiimaaeg olevat jäänud lühikeseks, aga ajad olidki sellised.
Kas mina olen selle andestanud? Ma loodan, et olen. Ja ma näen samas, et see, mismoodi mu ema kiirustas ikka oma asja ajama, on täpselt seesama, mida ma ise teen ja mida mul on vaja iseendale andestada. Ja ilmselt näen sedasama teemat kunagi ka oma järeltuleva põlve puhul.
Meist keegi pole täiuslik. Aga tänu meile läheb edasi looduse ringkäik.
