Kärt ilmub intervjuule päevalillekollases mantlis. Nagu oleks ta hetkeks välja astunud laulust “Kollane” (kollane mantel ja kollane liblikas / kollane kirikutornis kukk / veidi veel olen, siis tõusen ja lähen).
Tartu Ülikooli kohviku seinal kalendris naeratab laia naeratust turris juustega habemik Jaak Johanson, Kärdu vend, kes on siin hiljuti esinemas käinud. Ja seda, et kohe hakkab “papa laulma”, tunnevad aeg-ajalt kohvikust läbi lippavad Kärdu tütred Liidia (14) ja Mirt (10) ära esimestest taktidest, kui ruumi tulvab mõni noist väekaist Tõnis Mäe lauludest.
“Jaa, see on asi, mis mind on kunagi häirinud – et jäängi vaid oma vendade väikeseks õeks...” tunnistab Kärt, kellele on vaat et üks põhiküsimusi see, “kes ma ise olen. See huvitab mind väga. Miks mu elu on sattunud nii, et olen sündinud kolme venna kõrvale? Või läinud naiseks Tõnis Mäele? (Ja ajakirjanik võib kuulsate lähedaste rida jätkata – Kärdu vanaisa on kirjanik Paul Rummo ning Paul-Eerik Rummo ta onu ja teatriteadlane Lea Tormis ta tädi – H. P.) Ju see siis on midagi, mille pean läbi tegema, millest midagi õppima. Ja kui võtad elu, nagu ta on, mitte ei võitle talle vastu, hakkavad asjad paika jooksma.”

Loe lugu Eesti Naise juulinumbrist!