Räägid ehk veidi oma isast?

Mu isa oli tõeline nõukogude aja mehetüüp – keegi, kes tõenäoliselt oma sisemuses elas läbi erinevaid emotsionaalseid tornaadosid, kuid kelle tunnetuslik väljendusoskus sai ilmsiks alles pärast seda, kui oli manustatud lõõgastavaid jooke. Nii et oli keeruline aru saada, mis hetkel kõnetab sind tema tegelik mina ja millisel hetkel teatud keemiline reaktsioon.
Samas tuli ette ka omajagu jaburaid ja toredaid lugusid. Isa oli oma töökaaslaste ja sõpradega küllaltki erinev inimene sellest, kes ta oli kodus. Alati kui temaga tööle kaasa sain, avanes kardinaalselt erinev isiksus: vaimukas, kiire, terav, seltskonna hing. Ilmselt selline natuke skisofreeniline loomus on ka mulle tema geenidega edasi antud. Mis rolli loomisel on võimalik hästi enda kasuks tööle panna.

Paraku ei ole mul võimalik temaga koos enam eriti midagi ette võtta, kuivõrd ta lahkus meie seast juba kaheksa aasta eest. Muidugi ma oma mõtetes ikka kohtun temaga ja mõnikord isegi ka unenägudes. Enamasti on need seotud kuidagi sellega, et mul tuleb talle miskit valetada või olukorrast minema lipsata, aga olen ka pikki vestlusi pidanud.

Oled kahe poja isa, milliseks isaks sa ennast pead?

Järgin seda mustrit, mida ikka enamasti mu generatsiooni tüübid püüavad. Olla võimalikult erinev enda isast. Ehk võimalikult ausalt ja hinnaalandust tegemata oma tunnetest rääkida. Vabandada eksimuse korral, tunnistada oma nõrkusi, aga ka üsna otsekoheselt teha selgeks, mis mulle ei meeldi või meeldib. Tahaks vältida igasugust passiiv-agressiivset suhtlemisstiili ning õpetada neile sellist emotsionaalselt ausat suhtlemisvõimekust. Isegi kui see tähendab siiralt millegi häiriva väljendamist.

Isaks olemine tähendab muidugi väljapääsu üksildusest, jagamisrõõmu ja sellist päris armastust, mis saab olla ainult vanema ja lapse vahel.

Miks on isa laste jaoks vajalik, eriti ajal, mil maailmas valitseb sooline võrdõiguslikkus?

Sooline võrdõiguslikkus on maailma kõige loomulikum asi, selle kohta ma ei kobiseks küll kunagi mitte midagi. Ma ei tea, kas just isa kui mingi mehe ja perekonnapea arhetüüp tingimata on vajalik. Oluline on see, et lastel oleks lähedasi, kes neid tingimusteta armastavad ning on valmis oma elu neile pühendama.

Loe edasi Eesti Naise digiajakirjast: