PÖÖRIAJA PÜHITSEMINE | Maausuline: kõik, mida sa praegu teed, on seotud su järgmise aastaga

 (2)
PÖÖRIAJA PÜHITSEMINE | Maausuline: kõik, mida sa praegu teed, on seotud su järgmise aastaga
Pixabay

Grimmikunstnikuna paarkümmend aastat Soomes elanud Liina Meta Kuuskman on tagasi Eestis esivanemate talus ja õpib sepaks. Maausulisena tähistab ta jõule pööripäeval, 22. jõulukuu päeval.

Liina elab Kruusiaugu talus Sämi-Tagakülas Rakvere lähistel koos oma ema Elbe ja tütre Taiga Susi Ilomeelega. Pojad Aleksander ja Aron on argipäeviti Soomes koolis, kuid kindlasti tulevad Eestisse jõuluvaheajaks. Kruusiaugu talu on olnud Liina emapoolsete esivanemate koduks juba kaks sajandit. Naise sõnul elavad peaaegu kogu Sämi-Tagakülas ta sugulased. Tänavu tähistab ta jõule koos samas külas elava noorema õe Eleni perega. Liinal on nimelt viis õde ja üks vend, kõik samamoodi loomeinimesed nagu temagi.

Liina käib tihti hiies ja osaleb hiiepühadel. Ta kuulub Maavalla koja Viru kotta. Talvine pööripäev ehk maarahva jõulud on maausuliste aasta tähtsaim püha, samas ka kodune püha. Ent Liina ei välista, et olenevalt tunnetusest ja ilmast võib ta ka jõulude ajal minna kodulähedasse Tammealuse hiide, kuid päikese pessa minekut tähistavad nad kodus.

Laiem elunägemine

"Maausk on rohkem kui usk," avab Liina oma maailmavaadet. "See on vaade elule, hingestatud ilmale me ümber, suhetele juurtega, koduga ja loonaga."

Seotud lood:

Maausuline on Liina olnud nii kaua, kui ta end mäletab. Sellise elunägemuse on ta saanud oma isalt Ustuselt, keda siin ilmas enam pole. Tänu isale on naise silmad, süda ja hing avatud esivanemate mõtteilmale, sellele, kuidas nemad on maailma tunnetanud ja näinud, arusaamisele, et enda ümber tuleb väärtustada kõike.

"Sa tead neid kohti, kus on käinud sinu isa, viinud paela puule või anni kivile, olnud allikal. Sama kivi, puu või allika juurde minek koos oma lastega on midagi äärmiselt turvalist," räägib Liina. "Nii ei katke ühendus esivanematega. See seob maaga, esivanemate liiniga, annab koha füüsilises ja vaimses maailmas. Selles on vägi, jõud ja armastus. On rõõm ja au kulgeda neid radu pidi, mida maarahvas on käinud."

Austusest esivanemate vastu võttis Liina pärast oma teisest mehest lahkuminekut teiseks eesnimeks emaema nime Meta ja perekonnanimeks Meta ema neiupõlvenime Kuuskman. Sama perekonnanimi on ka Taigal. Kui oleks olnud võimalik, oleks ta võtnud veel kaugemate esivanemate nime.

Õlgedest päike

Loe veel

Pööripäeval, tänavu 22. jõulukuu päeval kell 6.48 keerab päike ennast pesasse, püsib seal paar päeva ja pöörab end siis uue alguse suunas tagasi. Selle sündmuse kirjeldusena meisterdas Liina jõuluajaks seinale puidust, õlgedest ja lõngast kaunistuse. Lõngatutid mõlemal pool õlgedest päikest tähistavad seda kaht päeva, kui päike on pesas.
Kõik jõuluehted valmistab naine ise. Enamasti ongi materjaliks õled ja lõng. Nii on valminud ka näiteks jõulukroon või ohutised. Ohutis on ese, mida meisterdavad paljud lapsed kooliski, tihti teadmata, mis see päriselt on. Ohutis kaitseb kurjade jõudude eest, kogub endasse halva energia ning see tuleb hiljem ära põletada. Pärast jõule heidab Liina tulle ka kõik muud isetehtud jõulukaunistused, isegi uhke jõulukrooni, sest ka järgmistel aastatel peab jätkuma ehete tegemise ja kodukaunistamise rõõmu. Jõulukroonid, -krässid, -tähed loovad Liina arvates rõõmsat meelt ja neid on ka lihtsalt ilus vaadata.

"Jõuluaja mõnu ongi meisterdada uusi kaunistusi," räägib ta. "Seda tehes mõtestad seda, mida kätega lood, annad sellele tähenduse ja eesmärgi. Inimesele on oluline luua enda ümber ilu."

Ühe jõulukaunistuse küljes ripuvad kuivatatud linnujalad. Päris ehedatest linnujalgadest on ka Liina kõrvarõngad. Toas ringi vaadates hakkavad silma mitmesugused linnusuled, loomaluud jms.

"Mina olen see, kes ütleb, et kui näete surnud lindu, siis tooge see mulle," sõnab naine ja meenutab, et kingituseks kodutallu tagasijõudmise puhul saabus sulg kohalikult kullilt. Linnujäänuseid oskab ta kunstnikuna oma loomingus ära kasutada.

Jõulusokk

Koos õega on Liina otsustanud, et sel aastal külastab nende peret pööriööl jõulusokk. Sokk toob muidugi ka kingitusi. Mida, seda Liina aimata ei oska, aga tütar Taiga saab ilmselt kaltsutite. Võimalik, et selle meisterdab tütre varruema Kairi Orav, kellega koos peab Liina MTÜd Maakad (teevad käsitööd müügiks ning korraldavad käsitöö ja maaeluga seotud kursusi). Suuremad lapsed saavad tõenäoliselt midagi sepistatut. Ema sai eelmisel aastal kindad ja õde isetehtud jõulukaunistused. Välistatud pole ka kingituste ostmine, kuid kaubandusvõrgus ei kavatse Liina ühtegi närvirakku kulutada.

Sokk tuleb alles siis, kui õues on pime. Ent enne seda, päevavalges, käiakse saunas. Jõululaud kaetakse kõige hea ja eestimaisega võimalikult rikkalikult: sült, verivorstid, seapraad, hautatud hapukapsas, maksapasteet, kartulid, porgandid, seenesalat, pohlamoos jms. Joogiks ilmselt jõuluõlu, võib-olla ka mahetalunikust õe Eleni ploomivein. Verivorsti teevad nad ise, õde hangib vere ja sooled. Külluslik jõululaud toob perele rikkust ja õnne.

Liina on pärimuste kaudu kuulnud, et vanasti kasvatasid sealkandis perenaised jõuluks salaja sea, et see jõulupraena lauale panna. Pärimus salasigadest on pannud ka Liina ja Eleni mõtted lustakalt keerlema võimaluse ümber ise järele proovida.

Koristada aga jõuluajal ei tohi, sest siis pühid hea õnne majast välja. Laenatud asjad tuleb samuti tagasi viia ja välja laenatud asjad tagasi tuua.

"Kõik, mida teed sel ajal, on seotud su järgmise aasta käekäiguga," on naine veendunud. "Ka kodu puhastamine pööripäevaks on omamoodi taig. Enda ümber korda luues lood korda enda seeski, vabastad end negatiivsetest mõtetest ja tunnetest."

Ühel või teisel kujul tuuakse tuppa õled ja vähemalt sel päeval, mil neist jõuluehteid meisterdatakse, saavad Taiga Susi ja õde Eleni lapsed õlgedes mängida. Laste rõõmuks jääb ka piparkookide vormimine. Ja eriti tore on koos lastega ohutisi meisterdada.

Maagiline aeg

Pööriaeg on maagiline aeg. Maja ja akende nurkadele joonistatakse kriidi- või söetükiga väikseid kaitsvaid ristimärke. Ümber hoonete tehakse ka kõndides ringe, et nii kodu kaitsta. Kogu pööriaja plaanib Liina kodus olla, mõnuleda ja puhata.

"Kõik, mis me ümber toimub, on seotud sisemise maailma tunnetega," on ta kindel. "Pööriajal sa rahuned, võtad end kiirest maailmast vabaks, et tunnetada, mis toimub su sees ja ümber. See aeg on äärmiselt püha. On hetked, mis loovad sinu sees püha tajumist, enda väiksena tundmist, tunnet, et maa ei kuulu meile, aga meie kuulume maale. Maad peab hoidma - see on meie ema, hoidja ja kaitsja. Mõtestan ennast lainele, et uus aasta toob seda, mida on vaja tuua."

Liina jutustab ka ühest pööriaja alguse pärimusest, nimelt üheksa puu tule järgi ennustamisest. Pärimus on pärit Andja külast ja temani jõudnud peresõbra kaudu. Selle järgi tehakse üheksast erinevast kodumaisest puust kas metsa või kodu kõige tähtsamasse, enne puhastatud koldesse tuli. Tule järgi ennustatakse uut aastat, lugedes märke juba sellestki, kuidas leek süttib, kuhupoole suits liigub, millise iseloomuga on tuli jne. Igal puul on oma vägi ja iseloom.

Parema poole

25. jõulukuu päeval tuleb päike pesast välja, jõulud lõpevad ja algab uus aasta.

"Uus aasta on alati uus võimalus minna parema poole," rõhutab Liina. Ta tsiteerib oma sepaõpetajat, kes ütleb, et mõtle oma mõte lõpuni. Just lõpetamata mõtetes näeb Liina tänapäeva inimeste probleemi. "Kuulata, mis on suurel loonal sulle öelda, milline näeb välja taevas ja maa sel päeval. Me oleme tulnud pimedusest välja ja meile on antud jälle võimalus!"

Uus aasta algab hommikul. Siis on Liina peres kombeks koos lastega silmi pesta vees, millesse on pandud hõbevalget ja nuga - et tagada uuel aastal hea tervis. Uue aasta tulles enam erilist tähistamist pole. Küll aga ei välista Liina, et läheb n-ö tavalise uue aasta alguses poegadega ilutulestikku vaatama. Maausulisena ei välista ta otseselt midagi, isegi kirikusse võib minna, iseasi, kas tahab.

Tunnustatud grimmikunstnik

Ja kui tahab, tõmbab Liina jalga kõrge kontsaga saapad ning läheb teatrisse. Grimmikunstnikuna on tal teatriga olnud lähedased suhted palju aastaid. Ent mitte ainult grimmikunstnikuna - loomejõust ja ideedest pakatava inimesena on ta eri Soome truppide juures olnud ka kõikvõimalikes muudes rollides, alustades dekoraatorist ja lõpetades näitlejana.
Grimeerimist õppis loomingulist väljundit otsinud noor naine Tamperes. Grimmikunstnikuna jõudis ta Soomes tippu, võites kaks korda sel alal Soome meistri tiitli. Muid esikolmiku kohti ei jõua üles lugedagi. Ka kehamaalingute tegemises on ta tulnud Soome meistriks.

Enne Eestisse kolimist töötas Liina vastutava grimmiõppejõuna Ilmajoel Lõuna-Pohjanmaa rahvaülikoolis. Kusjuures vastava eriala lõi Liina seal koolis ise, sest tahtis tõestada, et selle erialaga saab tegeleda ka väljaspool Helsingit. Ta ei tahtnud end siduda konkreetse teatriga, sest see oleks piiranud ta vabadust ja loovust. Eestisse tulles pidi Liina grimmiõpetaja tööst senisel kujul loobuma.

"Elus ei pea kogu aeg kiirustama," leiab ta. "Peab jätma aega olemisele, elamisele, mõtlemisele. Ma tahan, et mul jääks aega elada loodusega kooskõlas. Tasakaal elus, kulgemises, sisemise ja välise maailma vahel on äärmiselt tähtis. Rikkus ei tule rahast. Ka armastuse jaoks ei ole vaja kaht inimest - ühest piisab, kaks on boonus. Kui otsid armastust kuskilt mujalt kui enda seest, siis sa ei leia."

Soome jäi Liina ligi 20 aastat tagasi armastusloo tõttu. Kuna ta ei mahtunud nõukogude õpilase koolivormi ja visati Haljala keskkoolist põhikooli viimases klassis välja, läks ta varakult laia ilma - esmalt Tallinna, ja kuna vanem õde oli Soomes juba ees, siis peagi sinna.

Kodu kutse

"Ma läksin võõrsile selleks, et koju tagasi tulla," ütleb ta. "Tundsin juba ammu, et mu esivanemate maa ja puud kutsuvad mind koju. Ma tunnen selle koha vastu suurt armastust, vastutust ja muidugi on tähtis, et saan oma tütre üles kasvatada esivanemate kodus."

Tal on endalgi raske uskuda, et jäi Soome peaaegu 20 aastaks. Soome ja soome keel said aga hingelähedaseks, Liina õppis tõeliselt armastama ka vana soome keele ja loitsude kõla. Praegugi veel tabab tema eesti keelest tuntava soome aktsendi.

Liina on olnud kolm korda abielus ja teab nüüd, miks neid abielusid vaja oli: saamaks aru, et abielu ei ole mõeldud tema jaoks. On naisi, kes on õnnelikumad, kui nad ei ela koos mehega. Elu Eestis koos ema ja tütrega sobib talle hästi ning ta kujutleb juba lustakalt, kuidas öeldakse, et sepp ja sepa tütar tulevad, ning satutakse kimbatusse, nähes, et sepp on hoopis naine.

Nägemus sepaks saamise kohta saabus naisele 15 aastat tagasi unenäos. Ta nägi unes, et sõidab jalgrattaga, millel puudub lenkstang. Ühel hetkel ratas peatus ühe maja ees ja majast astus välja nõid, kes palus abi. Abi saanud, andis nõid Liinale vasara, mille naine sidus koos nõiaga oma rattale lenkstangiks. Palju aastaid mõtles Liina, mida see hästi meelde jäänud unenägu võis tähendada, kuni hakkas viis aastat tagasi taipama. Temas tekkis lausa vajadus õppida sepaks ja Soomes leidis ta endale ka õpetaja. Ent avastas siis, et on soovitud tütre ootel. Tütar sündis sõna otseses mõttes puhta rõõmupuhangu ja naeru peale ning kui Taiga oli poolene, kolisid nad vaimses mõttes Eestisse.

Tänavu ühel suvehommikul helistas Liinale üks sepp Raplamaalt. Miks helistas, seda Liina täpselt ei teagi, aga helistas. Telefonikõne viis selleni, et nüüd käib ta võimalusel sepaoskusi omandamas samuti maausulise meistri Taimo Kõrvemaa juures, aga õpib ametit ka Vigala kutsekoolis. Ta teab, et tee meisterliku sepaametini kulgeb veel kaua. Oma esivanemate tallu plaanib ta sepapaja ehitamist alustada aga juba järgmisel kevadel.

Lugu ilmus esmakordselt Eesti Naise 2015. aasta detsembrinumbris.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare