Piret Krumm, söed põues

“Huntnaine,” iseloomustatakse noort näitlejat Piret Krummi. “Kompromissitu, varjunditerohke huumorisoonega.” Pireti juhtimisel algab ekskurss ühe 1980ndatel sündinud naise mõttemaailma.

Sa võid Piretit teada Linnateatrist. Viis aastat tagasi tegi ta seal oma esimese rolli, Molly Tammsaare/Nüganeni “Tões ja õiguses”. Järgnesid neli XXV lennu diplomilavastust.
Või hoopis Draamateatrist, kus Piret mitmendat aastat töötab. “Islandi kell”, “Vertikaaltund”, “Vana roosa maja”, “Varesele valu…”.

Või Kinoteatri püstijalakomöödiast “Võidab see, kellel on kõige hullem mees”. Eluloolisest tükist, millest tehti järjest lisaetendusi, sest Kinomaja saal sai jälle täiesti täis ja juurdetopitud toolidki krabati sedamaid. Piret ja ta sõbranna, NUKU näitleja Katariina Tamm rääkisid laval, mis tunne on olla noor vallaline Eesti naine. Jutustasid Härra Õige otsimisest, ebakindlusest ja hirmudest... Publik möirgas naerda, kuid suurimadki naerukajakad tõsinesid etenduse lõppedes, sest – nad rääkisid ju õigust, need halenaljakad olukorrad on elust võetud.

Viimaks võib ka juhtuda, et Piret seostub sulle tema vanemate, Katrin Karisma-Krummi ja Tõnu Kilgasega, kuigi Piret eelistaks ilmselt esimesi variante. Pere on talle küll maailmas kõige tähtsam, kuid ta tahab olla Ise. Ilma et teda laval või elus kellegi teisega võrreldaks.
Tõestisündinud lugu Pireti lapsepõlvest? Kui järjekordne ajakirjanik talt palus, et väike armas tüdruk räägiks oma emast ja isast, põrutas Piret, et ta on lapsendatud. “Isa naeris pärast tükk aega...”

Loe lugu Eesti Naise septembrinumbrist!