Piiks-piiks, ja raha läheb...

Väljend “kiirlaen” sündis asjaolust, et laenu saab kiiresti. Tegelikult aga tuleb tagasi maksta kiiresti. Ja viimasega on Eestis kimpus aina rohkem inimesi.

“Kui aastal 2007 esimesed kiirlaenupakkumised turule paisati, likvideeris see peaaegu pandimajade äri, kuna hädalised otsustasid palju mugavama SMS-laenu kasuks,” nendib vandeadvokaat Viktor Turkin omanimelisest advokaadibüroost. Masu ajal karmistasid pangad tarbimislaenude väljastamist, kiirlaenuäri muudkui edenes ning laenukontorite lõksu satuti üha sagedamini.
Kiirlaen võib rahamures vaevlejale näida mugava väljapääsuna – laenu saab kätte 24 tunni jooksul, eriti mingeid dokumente esitamata. Enamasti ei küsita kliendilt ka sissetulekutõendit, päring tehakse vaid maksehäireregistrisse. Mugavuse varjukülg on see, et kuna taustakontroll piirdubki maksehäire puudumise päringuga, ei teki laenuandjal garantiid, kas laenuküsija suudab võla tagasi maksta. Selle ebakindluse peab korvama ülisuur intress.

Iga kuues võlgu
Eri ministeeriumide esindajate hinnangul on kiirlaenu võtjaid 130 000 kuni 140 000. Pangad on hinnanud mittereguleeritud tarbijakrediidi andjate teenuseid kasutanud isikute arvuks ka 180 000. Eesti Panga statistikast selgub, et kiirlaenufirmade ja järelmaksuettevõtete teenuseid kasutab iga kuues Eesti elanik. Viiendik neist laenudest on läinud üle tähtaja.

Loe Eesti Naise oktoobrinumbrist.