Peeter Simm - elu nagu filmis!

“Kino elab nii kaua, kuni tal on vaatajaid – see on nagu tsirkus,” usub mängu- ja dokumentaalfilmide režissöör Peeter Simm (60). “Tühja koha peal – ilma ühegi vaatajata – vaevalt keegi nööril kõõlumisega viitsib riskida.”

Kas ligi 40aastase filmilavastajatöö juures tüdimust pole tekkinud?
Ei ole. Hambaarstid ollakse ju ka terve elu! Olen lavastanud ka teatris neli tükki, kuigi need on väga raskelt tulnud... Jah, ma tean, et lõpuks, viimasel nädalal, võtavad näitlejad end viimaks kokku... Eks tükid ole ka kohutavalt rasked olnud: kaks Isaak Babeli näidendit, üks Draamateatris, teine Ugalas; Raudami Toomasega kahasse kirjutatud näidend “Kino-Mati” ning “Viimne võttepäev”. Teatris on kontsentratsiooni laad teistsugune. Film on raske nagu tõstmine, teater kurnav kui maraton. See on täiesti isiklik ja selles on midagi masohhistlikku, samas hoiab vormis ega lase päris rooste minna.

Milliste oma tööde üle uhke olete ja mis oleks võinud tegemata jääda?
Mulle ei meeldi enesega rahulolevad, seega ka uhked mehed. Naistele võib selle andestada. Elu on viinud kokku heade ja andekatega, mis on ikka nende uhkus ja minu õnn. Tegemata ei jätaks midagi ka tagantjärele tarkusega.

Loe lugu Eesti Naise jaanuarinumbrist!