Oleg Jankovski, Poola päritolu tsaariarmee staabikapteni poeg

 (17)
Oleg Jankovski, Poola päritolu tsaariarmee staabikapteni poeg
Oleg JankovskiTatjana Pankratova/Wikipedia

Oleg Jankovski kohta öeldakse, et ta on “näitleja jumala armust” ja see ei ole päris niisama sõnakõlks. Nõukogude laagrites hukkunud Poola päritolu tsaariarmee aadliverd staabikapteni poeg sai kõrgelt hinnatud näitlejaks läbi mitme veidra juhuse.

„Meie juurest lahkus armastatud Münchhausen,“ kirjutas 20. mail 2009 mälestushüüdes ajaleht Komsomolskaja Pravda. Ükskõik, kas kõigepealt meenub seesama Münchhausen, Henrich Schwartzkopf kunagisest luurefilmist „Kilp ja mõõk“ või peaosad režissöör Tarkovski maailmaklassikaks hinnatud filmides „Peegel“ ja „Nostalgia“. Kõik need on näitleja Oleg Jankovski suurepärased rollid, millega jäädvustas ennast Vene filmikunsti ajalukku.

Оleg Jankovski on viimane Nõukogude Liidu rahvakunstnik. Sellel on väike knihv juures, sest 1991. aastal anti sama käskkirjaga veel mitmele tuntud artistile praktiliselt juba Liidu varemetel veel kunagi nii väärtuslik aunimetus. Näiteks Alla Pugatšovale. Kuid Jankovski seletas saates „Teletutvus“ Urmas Otile seda järgmiselt. „Kas te vene tähestikku tunnete? – Uduselt – Я on viimane täht. П on keskel, aga Я lõpus. Nii et mina olen viimane Nõukogude Liidu rahvakunstnik.“
Ja kui ta alguses kahtleski, kas on veel mõtet mingeid aunimetusi jagada ja vastu võtta, kui kõik variseb kokku, siis hiljem leidis, et kõlab ju siiski uhkelt: „Kui Stanislavski oli esimene, siis mina olen viimane.“

Seotud lood:

Venna asetäitja

Loe veel

Ta sündis pere kolmanda ja noorima pojana 1944. aastal 23. veebruaril väikeses Kasahstani linnas Džezgazganis, kuhu ema oli perega pärast isa Jan (Ivan) Jankowski esimest arreteerimist asumisele saadetud. Pärast isa surma koliti elama Saraatovisse. Seal oli ema see, kes raamatupidajana hoidis vanaemal ja kolmel pojal elu sees. Ema balleti- ja teatrihuvi, mida ta ei saanud ise rahuldada, kandus edasi poegadele. Poisid käisid innukalt teatriringis.
Vanim kolmest vennast Rostislav läks õppima teatrikooli, lõpetas selle ja suundus tööle Minski vene draamateatrisse. Veel praegu mängib ta samas teatris, kuigi veebruari alguses sai 86-aastaseks. Tema võttis ka omal ajal 14-aastase Olegi vahepeal enda juurde, et ema koormust vähendada, ja juba teismelisena sattus Oleg mängima vanema venna kõrval üht pisiosa. Kusjuures Olegi suur kirg oli sel ajal hoopis jalgpall. Käis Minskis trennis näiteks koos sellise poisiga nagu Eduard Malofejev, kellest sai hiljem Nõukogude Liidu koondise mängija ja veel hiljem peatreener.
Peatselt pöördus Oleg koju Saraatovisse, et lõpetada kool. Pärast kooli lõppu oli Olegi esimene mõte minna meditsiiniinstituuti, et kindlustada endale ja emale normaalne stabiilne elu. Kuid Oleg nägi juhuslikult suvel turul kuulutust, et Saraatovi teatrikool võtab vastu uusi üliõpilasi. Nagu paljud enne ja pärast teda, otsustas ta, et läheks õige huvi pärast vaatama. Läks teatrikooli, kus selgus, et sisseastumiseksamid on juba läbi. Oleg läks kooli direktori juurde veel igaks juhuks asja uurima. See küsis, kuidas on tema nimi. Saanud vastuseks Jankovski, vaatas direktor mingit paberit ja teatas, et olete vastu võetud, tulge septembris.
Oleg imestas küll, aga sügisel läks teatrikooli. Siis selgus tõde. Jankovskite keskmine poeg Nikolai töötas tehases, aga kellelegi ütlemata käis ta teatrikooli sisseastumiseksamitel ja sai sisse. Kui selgus, et tema asemel õpib talle ootamatult noorem vend Oleg, ei öelnud ta sõnagi. Kui saatus oli nii otsustanud, siis las noorem vend õpib.

„Zorina mees“

Teisel kursusel tutvus Jankovski veetleva Ljudmilla Zorinaga aasta vanemalt kursuselt. Noored armunud abiellusid varsti. Zorina kutsuti pärast teatrikooli lõpetamist Saraatovi draamateatrisse ja tema organiseeris ka aasta hiljem abikaasa Olegi samasse teatritruppi. Jankovski on ausalt tunnistanud, et tal läksid näitlejaõpingud visalt, probleeme olid diktsiooni ja lavakõnega. Alles diplomilavastusega olevat ta ennat näitlejana tõestada suutnud. Teisalt said nad Ljudmillaga lähedaseks just paremate Saraatovi teatriüliõpilaste preemiareisil Moskvasse.
Niisiis alustas Oleg Jankovski 1965. aastal näitlejana Saraatovi teatris. Tema naisest sai kohe kohalik täht, Oleg mängis väikesi kõrvalosi. „Kui ma kõndidin mööda Saraatovit, siis kuulsin, kuidas naised mu selja taga rääkisid „Näe, Zorina mees läheb“, mina olin mittekeegi,“ on Jankovski meenutanud. Sarnaseid jutte on rääkinud enda kohta ka sellised hilisemad tähed nagu Oleg Basilašvili või Vjatšeslav Tihhonov, kes samuti abiellusid teatrikoolis kaunite kaasüliõpilastega ja jäid erinevalt abikaasadest esimestel tööaastatel suhteliselt tagasihoidlikeks kõrvalosatäitjateks.
Kuid Jankovski ei pidanud kaua virelema statisti rollis. Nagu spordis öeldakse – õnn soosib tugevamaid. Nii juhtus ka noore näitlejaga.

Oleg Jankovski filmis "Kilp ja mõõk" Wikipedia

Järgnevat lugu kirjeldatakse paljudes autobiograafiates väikeste erinevustega. Oli aasta 1966 või 67. Saraatovi teater esines külalisetendustel Ukrainas Lvivis. Sama hotellis elas tulevase filmi “Kilp ja mõõk” režissöör Bassov koos võttegrupiga. Puudu oli üks peategelasi: Heinrich Schwartzkopf. Bassovi naine näitas hotelli restoranis Jankovski peale ja ütles mehele, et näe, seal istub ehe aaria tüüpi noormees. Mees lõi käega, et vene näitlejate hulgast sihukest juba ei leia, nagunii mõni füüsik või filoloog. Kellelgi assistentidest tuli siiski pähe pöörduda Oleg Jankovski poole. Sealt edasi algas üks säravamaid karjääre nõukogude kinos.
1968. aastal jõudsid vaataja ette nii „Kilp ja mõõk“ kui ka teine menukas põnevik „Teenisid kaks seltsimeest“. See on patriootiline seiklusfilm kodusõjast, kus kokku sattusid mängima sellised vene-nõukogude kino legendaarsed nimed nagu Rolan Bõkov, Vladimir Võssotski, Anatoli Papanov, Ia Savvina, Alla Demidova. Kohe oma karjääri alguses alustada taolises seltskonnas oli muidugi uhke kokkusattumus, mis näitas ette, millise klassiga näitleja Jankovskist tuleb – kui juba ei olnud. Kui „Kilbis ja mõõgas“ jäi Jankovski veel ehk peaosalise ja tublisti tuntuma Stanislav Ljubšini varju, siis kaks suurt osa kahes menukis tegid oma töö. Noor Oleg Jankovski oli Nõukogude Liidus hoobilt kinotäht. Olulise märgi lisas ka poeg Filippi sünd tol samal 1968. aastal.

Särav tähelend kinos ja laval

Vahepeal tuli aastas välja mitu filmi, kus Oleg Jankovski mängis mõnda olulist rolli, kokku kogunes tal neid elu lõpuks üle 80. Hämmastav, et sellise produktiivsuse juures jõudis ta jätta veel sügava jälje ka teatrikunstis. 1973. aastal kutsus kuulsaks saanud teatrijuht ja lavastaja Mark Zahharov ta Lenkomi teatrisse (endine Leninliku Komsomoli nim. teater).

Ljudmilla Zorina ja Oleg Jankovski. Peoples.ru

Nüüd võttis mees kaasa oma naise Ljudmilla ja mõlemast said järjest kuulsust võitva teatri näitlejad. Erinevalt Saraatovi ajast rollid perekonnas vahetusid: mehest sai suur staar elu lõpuni, naine mängis küll 1998. aastani Lenkomi teatris ja tegi ka mõned kiidetud osatäitmised erinevates filmides, aga pigem juhuslikult. Tema rolliks jäi esmajoones kodu ja perekonna hoidmine ning eks tal tuli vastu võtta kuulujuttude voolu oma kuulsa mehe oletatavatest armuafääridest.
Jankovskit ümbritsesid ja jälitasid kaua austajannade parved. Tema aga kinnitas läbi elu: „Jankovskid ei lahuta“. Ljudmilla Zorinast rääkides on ikka mainitud, et ta ohverdas oma kinokarjääri mehe edu heaks, aga ta ise polnud sellega kunagi nõus ja kiitis oma meest taevani. Perekond selle vanamoodsas mõistes oli nende jaoks tähtis. Kui poeg Filipp leidis endale tüdruku, Odessast Moskvasse tulnud Oksana Fandera, esimese Moskva missivõistluse teise printsessi, siis alguses suhtusid Oleg ja Ljudmilla tüdrukusse tõrjuvalt. Kuid kui selgus, et tüdruk oli jäänud rasedaks, siis võtsid vanemad vaevalt 21-aastaseks saanud poeg Filippil natist kinni ja panid ta Oksanaga paari. Tänaseks on Filipp lavastanud mitu filmi („Riiginõunik“ Nikita Mihhalkovi ja Oleg Menšikoviga peaosades), mänginud veel rohkemates kaasa ja menukaks näitlejaks on saanud ka Oksana Fandera.
Erinevalt vanadest Jankovskitest on nende vastuolulistest suhetest ja peatsest lahkuminekust kirjutatud kõmuajakirjanduses nii mõnelgi korral. 2008 valmis Vene film „Indigo“, kus noor Ivan Jankovski mängib olulist rolli. Ta käib vanaisa ja isa jälgedes.
Vanaisa Oleg Jankovski filmikarjäär oli aga pikk ja särav. Peaosad Tarkovski filmides „Peegel“ ja „Nostalgia“, dekabristide draamas „Veel õnnetäht kord tõuseb hele“, tähtroll Emil Loteanu meistriteoses „Mu õrn ja hell metsloom“ ja „Sellesama Münchhauseni“ nimiosas, Mark Zahharovi lavastatud „Tavaline ime“. 1987. aastal sai ta riikliku preemia rolli eest filmis „Lennud unes ja ilmsi“, kaks aastat hiljem saabus kõrge tunnustus ka „Kreutzeri sonaadi“ eest. Jankovski ja Zorina kehastasid muide filmis „Lennud unes ja ilmsi“ abikaasasid.

"Lennud unes ja ilmsi" Wikipedia

Uuel aastatuhandel on staažika Lenkomi teatri näitleja filmirollide seast silma torganud Christina Ricci isa osa tunnustatud inglise naisrežissööri Sally Potteri („Orlando“) filmis „Mees, kes nuttis“. Üks viimaseid silmapaistvaid filme, kus Oleg Jankovski küll kõrvalosas, oli stiilne „Stiljagi“ („Moevennad“).
Kuigi Oleg Jankovski mängis oma armsas Lenkomi teatris korra isegi Leninit, „ilma grimmita“, nagu ta hiljem naerdes ühes intervjuus meelde tuletas, ei unustanud ta oma perekonna saatust kunagi ega astunud kunagi kompartei liikmeks.
Oma 60. juubeli puhul 2004. aastal antud intervjuus ütles ta, et ei kahetse Nõukogude Liidu lagunemist. „Kahju on ainult meie nõukogude kultuurist. Nõukogude Liit – see oli unikaalne kultuur, selline ühine „katel“, mis keetis kokku kõige parema rahvuslikest kultuuridest, kus kõik mõjutasid kõiki.“
Nõukogude filmides mängisid (muidugi vene keeles) grusiinid Oleg Basilašvili, Vahtang Kikabidze, armeenlane Armen Džigarhanjan, leedulased Donatas Banionis, Juozas Budraitis, lätlanna Vija Artmane, eestlane Jüri Järvet. Baltlaste eest lugesid küll teksti sisse tavaliselt vene näitlejad. Eelpool sai nimetatud vaid mõned neist kümnetest, kes tänaseks on kõik jätnud oma jälje sellele lahmakale kultuuripärandile, mida nüüd nimetatakse üldnimetajaga „vene-nõukogude film“.
„Hollywoodis ei oota meid keegi,“ on Jankovski öelnud ühes intervjuus, aga Vene filmides oli ta oodatud osatäitja lõpuni. Viimati mängis miniseriaalis „Anna Karenina“ Kareninit ja lõpetuseks metropoliidi peaosa Pavel Lungini filmis „Tsaar“ (Ivan Groznõi ja metropoliit Filipp).

Näitlejad on ebausklikud

Kui kümmekond aastat tagasi hakati Venemaal väntama Mihhail Bulgakovi kuulsa romaani põhjal esinduslikku seriaali „Meister ja Margarita“, siis oli Jankovskile pakutud Saatana ehk Wolandi rolli.
Oleg Jankovski keeldus Wolandi osast, öeldes, et näitleja ei tohi saatanat või jumalat mängida. Olevat seda öelnud ka vanale sõbrale ning Venemaal väga populaarsele näitlejale Aleksander Abdulovile, kes samas seriaalis mängib sellest hoolimata kaasa Saatana abilise Korovjevi rollis. 1953. aastal sündinud Abdulov suri 3. jaanuaril 2008 vähki. Ta oli kirglik suitsetaja ja kopsuvähk ei olnudki midagi väga üllatavat.
Nad olid Jankovskiga sõbrad, nii Jankovski kui ka temast ligi 10 aastat noorem Abdulov töötasid koos Lenkomis. Näitlejatena saavutasid mõlemad filmides üle N Liidu tohutu populaarsuse, olid suured naistelemmikud, aga hindasid ülekõige tööd. Jankovski oli 44 aastat oma ainsas ja ühes abielus! Abdulov muidugi napsas töö ja abielu kõrvalt ilusaid tüdrukuid ja pidas meelsasti sõpradega pidu, aga mitte temast ei ole see lugu.
Jankovski on ebausklikult hoidunud ka rollidest, kus tuleb kinolinal surra. Päris lõpus tegi erandi: Pavel Lungini filmis „Tsaar“ mängib ta metropoliit Filippi ja filmis on ka metropoliidi surmastseen.
Tagasi tulles „Meistri ja Margarita“ juurde tasub ära märkida, et Oleg Basilašvili, kes ikkagi mängis Wolandit, on tänase päevani elus ja 81-aastasena nii heas vormis, et esineb teatrilaval edasi.

Vähk lõpetas maise teekonna

Jankovski tervis hakkas jukerdama 2008. aasta suvel. Tal hakkas halb koduses Lenkomi teatris keset proovi, kutsuti kiirabi. Näitleja tervis kontrolliti hoolega üle, avastati vaid kerge südame isheemiatõbi, mis siis ka nagu välja raviti. Arvati, et kirgliku piibumehe puhul loomulik, küll saab kõik korda.
Ta pöördus tagasi tööle, uued teatrilavastused ja filmirollid. Aasta lõpus muutus tema tervis jälle halvemaks, piinasid pidevad valud selja- ja kõhupiirkonnas. Uued uuringud tõid välja tõelise surmatõve: kõhunäärme vähk. Teatri Lenkom kunstiline juht Mark Zahharov teatas avalikkusele, et näitleja saadeti halva diagnoosiga Saksamaale ravile. Ei suutnud enam midagi teha ka parimad Saksa spetsialistid. 2009. aasta veebruaris tuli ta kodumaale tagasi ja mängis ka veel kodusel Lenkomi laval. Oli silmatorkavalt kõhnunud. Aprillis viidi pärast etendust otse haiglasse. Vanem vend Rostislav Jankovski oli talle mõni päev enne surma Minskist helistanud. „Ütlesin: „Pea vastu, Oležka, kannata ära.“ – „Pean vastu, Slavka, pean vastu.“ Hääl oli tal väga nõrk. Jätsime hüvasti. Tuleb välja, et igaveseks,“ meenutas vend. Mõni päev enne surma esilinastus Cannes´i festivalil „Tsaar“, nädalake pärast surma Moskvas „Anna Karenina“.

Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare