Eesti on lumi.

Natali esimene Eesti-mälestus on talvehommik Õismäel, vanaisa-vanaema juures. "Kui majast välja tulime, ulatus lumi mulle kõrvuni. Gruusias oli lumi haruldus, aga siin...! Seisin ja vaatasin, suu lahti."

Natali isa on eestlane ja ema grusiinitar. Nad kohtusid Gruusias ja seal ka abiellusid, ilma plaanita Eestisse kolida. Oli tööd, oli armastust. Perre sündis Natali, kes jäi ainsaks lapseks ja silmateraks.

Gruusia on päike.

Tuttavad, kes Gruusias puhanud, kinnitavad Natalile seda, mida ta niigi teab: sealne soojus muudab inimest. Kinnised põhjamaalased sirutavad oma tundlad välja nagu tigu, kes kojast välja poeb.

"Grusiinid teevad ju võõraga kohe juttu," naeratab Natali. "Sõidad marsaga Tbilisist Bordžomisse, aga sõit kestab kaks tundi. Selle ajaga saad teada, mis haigused on inimesel, kes su kõrval istub, milline ta suguvõsa on, kus ta lapsed õpivad... Vahetate telefoninumbreid..."

Ja grusiinide legendaarne abivalmidus – "See on neis rakutasandil sees," usub Natali, kellel on Gruusias juhtunud, et tervis veab keset tänavat alt. Ükskord tekkis tal taksos nii ränk köhahoog, et ei suutnud sõnagi välja pressida. Viimases hädas tegi ta autoukse sõidu pealt lahti, juht sai aru ja peatus. "Jooksin välja, minu ees olid kohvikud ja putkad. Nende ees istus üks poiss ja kui ta nägi mind taksost välja tulemas, siis ma ei pidanudki midagi ütlema – ta tormas külmkapi juurde, võttis sealt veepudeli ja jooksis mulle vastu."

Gruusias ei ela Natali enam ammu. 1992. aastal algas Abhaasia sõda, mille ainetel filmiti paar aastat tagasi "Mandariinid". Natali pere jaoks olid püssipaugud ja sõdurid toona reaalsus. Ta oli seitsmeaastane.

Loe pikemalt novembrikuu Eesti Naisest – Natali kohanemisest oma uue kodumaa, Eestiga; näitlejaametist Rakvere teatris, miks Natali liha ei söö, tema suurest Gruusia suguvõsast jpm.

Jaga
Kommentaarid