"Hülgasin Venemaa hea meelega. Mul pole mingit soovi sinna tagasi minna. Pärast minu isa surma tuli ema Venemaalt tagasi Eestisse ja me elame meie maal. Ma ei hooli, mida keegi mõtleb minust. Siin on minu kodu," ütleb Nadja.
1988. aastal kandis ta uhkusega Eesti trikoloori toonides sõrmust sõrmes. Üks venelanna märkas seda ja hakkas Nadjat peksma, ise sõimates: "Za rodinu, za Stalina..."
Asi vaikiti miilitsas algul maha kartuses, et tegemist on poliitilise provokatsiooniga, ent ometi algatati kriminaalasi ning Nadjale määrati hüvitis.
Nõukogude ajal pidasid venelased teda eestlaseks, eestlased aga venelaseks. Sõprust naabritega ei olnud. Eesti taasiseseisvumise järel hakkasid venelased Nadjat vihkama, sest naisel on sünnijärgne Eesti kodakondsus, kuigi huvi pärast on ta läbinud ka eesti keele tasemeeksami. Tulemuseks B1, millest annavad tunnistust ka tema heal tasemel suuline ja kirjalik eesti keel. Ometi on ta pidanud kannatama nii füüsiliselt kui ka vaimselt, sest tema sõnul ei suuda venelased seni leppida olukorraga, et nad elavad nüüd vabas Eestis, kus on kohustuslik austada Eesti seadusi ning osata eesti keelt.

Täna töötab Nadja ühe turvafirma väikeses kollektiivis. Tema kaks vene rahvusest kolleegi ei kõnele absoluutselt eesti keeles, kuid mingeid sisekonflikte ei esine ning seltskond on ühtehoidev ja töine. Vastupidiselt eelmisele töökohale vanglas, kus Nadja veel pool aastat tagasi elatist teenis.
"Meil oli eestikeelne kollektiiv, kuni tööle tuli üks venelasest vahetuse vanem. Ta sundis kõiki ainult vene keeles rääkima. Alguses minu eestlastest töökaaslased nutsid ja mitmed lahkusid töölt. Rääkisime oma ülemusele, mis toimub. Vahetuse vanem peksis mind töökohal, sest keeldusin keeleseadust rikkumast, jäädes kindlaks oma põhimõtetele. Olin sellepärast terve kuu haiguslehel, kuid see värdjas töötab ikka samal ametikohal edasi."
Nadja tegi avalduse nii keeleinspektsiooni kui ka politseisse. Mõlemad asutused tegelevad jätkuvalt juhtumiga.

Kui Nadja teeb Facebookis vene keeles postitusi või kedagi või midagi kommenteerib, saab ta oma meelsuse pärast venelastelt tihti sõimata. Teda nimetatakse reeturiks, kuid naine ei lase ennast sellest kõigutada.

"Olen kindel, et tunnen venelasi hästi. Üldiselt on Venemaal venelased lihtsad ja head inimesed, kuid Eestis sageli – “The Hound of the Baskervilles”.”
See vahetuse vanem, kes mind peksis ja kes vanglast koondati keeleoskamatuse tõttu, ütles ükskord mulle: "Mis inimesed me oleme? Me lihtsalt elame oma elu kuidagimoodi."
Aga Nadja ütleb, et tema on vastu vangla reeglite järgi elamisele. “Me oleme inimesed ja meil on õigused. Nii nagu tema, räägib ennast ise isolatsiooni viinud inimene, kellel ei ole enam midagi ja kes ei oska midagi. Ja see on tema probleem! Sõprus venelastega on hea, aga elada vene moodi ei tohi! Mina olen vaba, mul ei ole midagi karta. Pole oluline, millisest rahvusest me oleme. Tähtis, et oleme head inimesed. Mulle ei meeldi kommunistlikud ideed, aga ma austan vene keelt. Mulle ei meeldi, kui venelased häbistavad Eestis oma rahvust. Nõukogude Liit on ajalugu. Igaveseks!"