“Mind paneb siiani imestama levinud mõtlemine, et kui oled paks, pole sa ilus, aga saledana oled.“
Ikka on õhatud ilu ja nooruse järele – kuid paljud naised on nelja-, viie- või kuuekümneselt ilusamad, õnnelikumad ja koguni parema tervisega kui noores eas.
Kuulsate naiste seas on küllalt neid, kellele aastad vaid kasuks on tulnud, kas või Hillary Clinton ja Meryl Streep. Eestiski on õnneks möödumas aeg, mil hinnati vaid nooruse ilu, ja üha rohkem kohtab naisi, kes tunnistavad, et on ajaga paremaks läinud.
Kõik oleneb endast
Ehtekunstnik, omanimelise brändi Kristi Liiva Jewelry looja Kristi Liiva (43) tõmbab pilke – ta on sihvakas, maitsekas ja särav, pikkade juuste ja hea füüsilise vormiga. Ta elab nüüd elu, mida on soovinud – tema loodud ehteid kasutavad oma kollektsioonide juures Eesti tuntud moedisainerid. Võõrad arvavad, et Kristil on vanust ehk 35, et noorena on ta olnud modell või kergejõustiklane. Tuttavad, kes pole teda ammu näinud, avastavad, et naine läheb iga aastaga kenamaks. Vahel ei tunne koolikaaslased teda äragi.
Kristi tunnistab: “Koolis olin müürilill – paksuke ja prillidega.” Kui tänapäeval on prillide kandmine moekas ja levinud, siis nõukogude ajal oli see noorele rist ja viletsus, mis võttis enesekindluse. Kooliajal koges Kristi kaaslaste nööki just kaalu ja prillide kandmise pärast, seega tõmbus ta endasse ja elas omas turvalises maailmas: joonistas, luges, kirjutas luuletusi. “Mind paneb siiani imestama levinud mõtlemine, et kui oled paks, pole sa ilus, aga saledana oled. Kui hakkasin hiljem kaalust alla võtma, ütlesid isegi mu sõbrad-sugulased, et küll sa oled ilus. Kas see tähendab, et enne olin kole?” arutleb Kristi.
Kristi pole kunagi leppinud sellega, et kellegi üle saab otsustada välimuse põhjal. Samas mõistab ta, et kaaluga kimpus inimesed ei saa ümbritseva maailma ja oma alateadliku negatiivse suhtumise tõttu olla endaga rahul. Nad ei teagi, kui suur võim on enesekindlusel. “Ilusaks teeb rahulolu. See, kui mul on sära silmis, kui ma suudan tänaval aknaklaasilt oma peegelpildile naeratada. Mina nüüd suudan, aga see tuli alles pärast 35. eluaastat.”
Kristi sõnul algas tema muutumine kaalukaotusest, kui ta töötas veel postiametnikuna ja hakkas trennis käima. Postkontoris tekkis esimest korda karjäärivõimalus. “Keskastme juhiks saamine tõi uue hingamise – tööalane tunnustus andis enesekindlust juurde,” rõhutab Kristi, kes oma hinges unistas siiski loomingulisemast tööst.
Pärast tütre sündi mõtles ta, kas lapsepuhkuse järel üldse vanasse töökohta tagasi minna – ta ametikoht oli majanduslanguse ajal koondatud. Lapsega kodus olles oli ta hakanud hobi korras ehteid tegema, millest jõudis välja unistatud loomingulise tööni, sealt edasi oma brändini. Mõned aastad tagasi käis Kristi silmaoperatsioonil ja sai lõpuks ka prillidest priiks.
“Olen hiline küpseja ja tean, et mõned ei tunne mind nüüd äragi.”
Loe edasi Eesti Naise digiajakirjast, oma loo räägivad veel kaks naist:
