Austraalia sotsioloog Elizabeth McClintock uuris füüsilise atraktiivsuse ja vanuse mõju paarilise valimisel, samuti soo ja sissetuleku mõju suhetes. Ta leidis, et kui peamiselt on kasutatud turu metafoori abieluga seoses – sissetulek või staatus vahetatakse mõne teise ihaldatud ressursi, näiteks füüsilise atraktiivsuse vastu, siis sellist võrdlust saab laiendada ka partnerivalikule noorte täiskasvanute puhul, kes alles kohtamas käivad: atraktiivsust vahetatakse näiteks kontrolli vastu selle üle, kui suur on seotuse määr ja kuidas edenetakse seksuaalses läbikäimises.

Füüsiliselt kaunid naised loovad väiksema tõenäosusega puhtalt seksil põhinevaid suhteid. Suure tõenäosusega ei astu nad ka vahekorda tutvuse esimesel nädalal, kasutades arvatavasti oma suuremat võimu suhet kontrollida. Naiste puhul on seksuaalpartnerite arv seda väiksem, mida kaunim on naine, meeste puhul aga vastupidi. Naiste seksuaalpartnerite arv on seotud ka kehakaaluga: saledamatel naistel on olnud vähem partnereid – on ju saledus üks atraktiivsuse tunnus.

McClintock lükkab siiski ümber stereotüübi, et naised vahetavad alati oma ilu mehe staatuse vastu. Tugevaim jõud partneri valikul on uurija sõnul siiski sarnasus – nii hariduslik, rassiline, religioosne kui ka füüsiline, sh atraktiivsus. Tendents vahetada ilu raha vastu pole kuigi üldine, palju sagedasem on tendents valida partner, kes on endaga sarnane nii staatuse kui ka atraktiivsuse poolest.

Allikas: Health 24