Mida peaks, ei peaks ja ei tohiks mitte mingil juhul oma partnerile rääkida?

Kas abikaasad räägivad üksteisele kõigest või jääb kooselus ruumi ka väikestele saladustele? Kindlasti on asju millest peab ja ei peaks rääkima.

Mida peab partnerile kindlasti rääkima?

Olulisem kui saladused minevikust on n-ö käigupealne hooldus, peame olema iseenda ja partneriga ausad pidevalt. Mitte et kannaksime kogu aeg ette fakte, kus käisime, mida tegime, kellega rääkisime, vaid kõneleksime oma sisemaailma reaktsioonidest. Kui midagi häirib, tuleb rääkida – mitte süüdistavalt, vaid oma tundeid peegeldades. Näiteks: "Kui sa tänitasid, et ma unustasin hapukoort osta, siis tundsin, et ma ei oska kunagi midagi sinu silmis õigesti teha, ja oleksin tahtnud välja minna, sellest olukorrast põgeneda."
Osa minevikutraumasid on oluline lahti rääkida, sest need kujundavad teatud käitumismalle ja nendest teadmine annab partnerile parema arusaamise.

Mida ei pea tingimata rääkima?

On terve hulk ohtlikke erialasid, millest pole võimalik kodustele kõike rääkida. Näiteks teenistusest saabuvatel sõduritel ei ole võimalik rääkida kõigest juba sõjaväetöö olemuse tõttu. Aga samas peaks partnerile võimaldama arusaamist, mismoodi läbielatu inimest mõjutab.
Kui on olnud juhuslik ühekordne seks (kuskil mujal, inimesega, kes ei kuulu pidevasse tutvuskonda) ja see ei varjuta osalise tunde- ega mõttemaailma, oleks üleastujal õigem oma süümepiinadega pigem ise hakkama saada, teha inventuuri iseendas ja selgitada, mis ja kes talle tõeliselt korda läheb.

Mida ei tohiks mingil juhul rääkida?

Ma usun, et on terve hulk fantaasiaid, mis peavadki jääma fantaasiateks ja kuuluma ainult sellele inimesele. Samuti intiimsed detailid minevikus olnud suhetest.