Meenutusi märtsipommitamisest

Kõik tähtpäevad pole rõõmsad – peagi möödub 70 aastat Tallinna märtsipommitamisest, punaarmee ettekavatsetud kuriteost Eesti elanike vastu, mille ulatuse nõukogude propaganda hiljem valedega kinni mätsis. Olgu siinnegi meenutus märgiks, et me oma ajalugu meeles peame.

Kolmandal sõjatalvel oli tavainimene jõudnud juba mingil moel eriolukorraga harjuda, sest üle oli elatud mitmeid koledusi. 1944. aastaks olid pommirünnakud saanud maailmasõja lahutamatuks osaks ja kuuvalgetel öödel tegid Vene lennukid Eesti linnade kohale reide. Need olid siiski harvad ja väheste kahjudega. Veebruari keskel võis põhjarannikul jälgida Helsingit pommitama suunduvaid punaõhujõude. 6. märtsi massiivrünnak Narvale ennustas halba ka Tallinnale.
Saabus 9. märts, tuulevaikne ja kõle täiskuuneljapäev. Kui kohustuslik pimendamine päikeseloojangul välja arvata, elas linn oma kohvikute, kinode ja teatritega tavalist elu. Õhtul kell kuus algasid etendused ja seansid. Kui pool seitse sireenid undama hakkasid, oli see võrreldes seniste õhuhäiretega ebatavaliselt vara. Sestap arvasid paljud, et tegemist on proovihäirega.
Paraku oli seekord teisiti. Niipea kui linna kohal lahvatasid kroonlühtritena Stalini jõulupuudeks kutsutud valguspommid, avas Saksa õhutõrje tule ja lühikese ajaga mattus kõik langevate pommide mürasse. 240 lennuki rünnak täitis kahe ja poole tunni jooksul Tallinna tänavad suitsu ja rusudega. Kvartalitäied katkematus tulekahjulõõsas puitrajoone said märklauaks pärast keskööd uue lainena hävitama asunud 60 pommilennukile. Sõjataktika seisukohalt jääb üleni põleva linna pommitamine mõistetamatuks ning üksnes kinnitab nüüdisajal kujunenud seisukohta, et tegemist oli terrorirünnakuga Eesti rahva vastu.

Loe lugu Eesti Naise märtsinumbrist!