Mati Talvik kaks aastat tagasi: mul on igav CV – ainult üks töökoht ja üks abielu


in memoriam Mati Talvik
in memoriam Mati TalvikFoto: Rauno Volmar

Kuigi Mati Talviku CV on tema enda sõnul igav, sest tal on sinna märkida ainult üks töökoht ja ainult üks abielu, on tema elu olnud kirev kui lapitekk. Äsja meie seast lahkunud Mati Talvikust kirjutas kaks aastat tagasi Elu Lood.

Pole vähimatki kahtlust, et ta on ajakirjanikuks sündinud. Ta pole kunagi tahtnud teha midagi muud. Ta on pikima staažiga (tele)ajakirjanik Eestis. Enne teda on sama tähiseni jõudnud vaid Endel Sõerde, aga Mati tööaastad on alles pooleli.

Mati Talviku esimene tööleping sõlmiti ENSV Ministrite Nõukogu juures asuva Raadio- ja Televisioonikomiteega 2. jaanuaril 1968. aastal, millega ta määrati propaganda- ja noortesaadete peatoimetuse korrespondent-stažööri ametikohale.

Sõjaaja laps

Mati tuli ilmale keset suurt sõda, 11. aprillil 1942. aastal Tallinnas õigusteadlase Edgar Talviku perekonnas. Oli keeruline aeg, ja juristidele eriti. Mati isa töötas 1939. aastast riigi- ja rahvusvahelise õiguse instituudis vanemassistendina. Mati sündimise aegu 1942. aastal oli ta just poliitilistel põhjustel õppetöölt kõrvaldatud. 1944. aastal võeti Edgar Talvik uuesti ülikooli tööle ning pere kolis tagasi Tartusse, kus isa töötas ülikooli õigusteaduskonna kateedrijuhataja ja dekaanina.

1949. aastal astus Mati Tartu 6. keskkooli 1. klassi. 1952. aastal vallandati Edgar Talvik aga poliitilistel põhjustel uuesti ning pere kolis taas Tallinna, kus elasid Mati vanavanemad. Poisist sai Tallinna 20. keskkooli õpilane.

Seotud lood:

Keskkooli ajal oli Mati kõva kergejõustiklane. Tema alad, kaugushüpe ja tõkkejooks, nõudsid plahvatuslikku kiirust ja painduvust. Kõige kaugemale jõudis ta kaugushüppes, milles sai Eesti koolinoorte meistrivõistlustel kuldmedali.

Reporterite koolis sai noormees tuttavaks Eesti Raadio legendaarse spordireporteri Gunnar Hololeiga, kes usaldas talle esimese reportaaži tegemise 1961. aasta märtsis. Ja see polnud kergejõustikureportaaž, nagu võiks arvata, vaid hoopis moodne viievõistlus, mis koosneb ujumisest, vehklemisest, laskmisest, ratsutamisest ja murdmaajooksust. Praegu on ala Eestis peaaegu tundmatu, kuid tollal harrastati seda päris kõrgel tasemel. Üks Eesti viievõistlejaid, Hanno Selg, tuli 1960. aastal Nõukogude Liidu meistriks ja pääses Rooma olümpiamängudele, kust sai võistkondliku hõbemedali.

Loe veel

Matil õnnestus kommenteerida ka Ants Antsoni võistlemist maailmameistrivõistlustel Moskvas Lužniki staadionil. Enne Erich Veetõusme mälestusvõistlusi kergejõustikus lubas Hololei saata Matile ühe poisi appi: „Ta on kõva statistik.” Ja veereski kohale Toomas Uba, kes oli alles koolipoiss.

Tüdrukud meelitasid telesse

1962. aasta sügisel võttis Mati paberid TPI-st välja ning viis need TÜ eesti keele ja kirjanduse erialale, lootuses spetsialiseeruda ajakirjandusele. Olgu siinkohal lisatud, et isa unistuse viis täide Mati õde Tiina, kes lõpetas ERKI-s arhitektuuriosakonna ja on tänaseni tegevarhitekt. Tiinas avaldus ka perekonna muusikaanne – nimelt oli tema ja Mati emapoolne onu Kalmer Tennosaar ning Tiinast sai legendaarse kunstiinstituudi ansambli Peoleo solist. Peoleos kohtus ta ka oma tulevase abikaasa, metallikunstniku ja muusiku Taivo Linnaga.

Tartus sukeldus Mati täiega üliõpilasellu.
1967. aasta sügisel pääses Mati sõjaväest, jefreitori paelake pagunitel, lõpuks uuesti tsiviilellu. Kohe selsamal päeval, mil ta uuesti Tallinna jõudis ja number 4 trammiga Tondi poole sõitis, kohtas ta seal vanu tuttavaid Piret Salurit ja Tiina Mäge. Kui ta koju jõudis, oli telefon helisemisest punane – tüdrukud püüdsid temaga ühendust saada. Mati otsis endale kähku sõjaväe-eelsed hilbud selga ja kiirustas telemaja kohvikusse.

„Tule meile tööle!” ütlesid tüdrukud kui ühest suust. Mati oli meelitatud, kuid pidi siiski hetke järele mõtlema, sest oli lubanud Andres Vihalemale, et läheb tööle raadio noortesaadetesse, kus oli talle koha tegemiseks keegi juba lahtigi lastud. Pealegi oli raadiotöö talle tuttav. Televisioon seevastu tähendas tundmatus kohas vette hüppamist, põrsast kotis. Aga tüdrukud suutsid noormehe ära rääkida.

Nii sõlmitigi 2. jaanuaril 1968 Matiga tööleping, mille kohaselt määrati ta propaganda- ja noortesaadete peatoimetuse korrespondent-stažööri ametikohale, palgaga 80 rubla.

Ja nagu ikka, kui Mati midagi tegi, siis täiega! Tiina Mägi, kes oli toona veel patsita, aga juba tuntud režissöör, meenutab, et koos Matiga tehti igasuguseid saateid: publitsistikat, meelelahutust, mälumänge.

Mati ja Alice

1968. aasta suvel läks „Kanal 13” toimetus ringreisile ümber Eesti. Eesmärke oli kaks: reklaamida „Noortestuudiot”, kuulata kohalike noorte mõtted ja ühtlasi valmistuda „Kanal 13” saadeteks. Sõideti marsruudil Karksi-Viljandi-Paide-Haapsalu-Saaremaa. Ülle Puusep meenutab: „Toomas Vint maalis lilleliseks ühe suure kollase bussi, mis oli justkui yellow submarin; toimetuserahvas, ansambel Optimistid, Marju Kuut ja Boris Lehtlaan pakiti peale ning teele! Ööbiti noorte inimeste kombel telkides. Kultuurimajad olid rahvast tulvil, sest sai ju päriselt ise vaadata, milline nägi laval välja Alice [Talvik] põnevates iseõmmeldud minikleitides. Mati intervjueeris kohalikke kuulsusi või ka toimetusetegijaid, õhtuti pidutsesime ning miski lahvatas heleda leegiga Alice’i ja Mati vahel!”

See pidi olema saatuslik hetk, sest nüüdseks on leek Alice’i ja Mati vahel lõõmanud pool sajandit. Nad abiellusid 1970. aastal ja vaevalt et siis oli palju neid, kes uskusid, et see paar nii kauaks kokku jääb. Mati on alati, iga kord kui mõni tema headest tuttavatest on uue naise võtnud, uhkesti rõhutanud, et tema on olnud abielus ainult üks kord ja nii see ka jääb.

Muidugi võib küsida, kumma teene see on, sest Talvikud on mõlemad jäärad. Alice on kunagi öelnud, et keegi lihtsalt peab järele andma või muidu poleks sellest perekonnast enam ammugi pilbastki järel. Kodust šampanjat selles peres igatahes ei joodud – kas te ikka teate, mis asi on kodune šampanja? See olla see, kui mees võtab viina ja naine sisiseb kõrval. Alice ei sisise kunagi, tema ainult plahvatab ja plahvatus on võimas. Aga veerand tunni pärast on kõik lõppenud ja unustatud.

Kolleegid mäletavad, et ajal, mil Talvikute pere elas veel telerahva kooperatiivmajas, tuli aeg-ajalt ette, et kui Mati juhtus lubatust veidi hiljem – noh, päev või paar – koju tulema, võttis Alice ta uksel nii raevukalt vastu, et mees pidi mõnest naaberkorterist poliitilist varjupaika otsima. Aga läks natuke aega mööda ja Alice tuli meest otsima: „Kobi koju, ma tegin hapukapsasuppi!”

Nüüd aga tagasi „Noortestuudio” ringreisi juurde. Kõik oli kaunis, kuni asi Saaremaal kurjaks kiskus. Hipibussiga ringi sõitev ja kahtlast muusikat mängiv seltskond oli ketserlik niigi, aga see, et saarele sisenemiseks polnud EKP Kingissepa rajoonikomiteest luba küsitud, ajas kohalikud „paksud” pöördesse. Saate toimetajale Ülle Puusepale lõppes see lugu kurja käskkirjaga.

Telemaja ülemustele saade „Kanal 13” tegelikult meeldis. Esimest korda läks see eetrisse 28. novembril 1968. Saates astusid Mati Talviku kõrval esimest korda üles Enn Eesmaa ja Tiina Alla (Park), Olav Ehala bänd, Ivo Linna ja Jaak Joala.

Väärt 100 rubla

28. oktoobril 1968 viidi Mati üle AK peatoimetuse informatsiooniosakonna korrespondent-stažööri ametikohale, palk endiselt 80 rubla. Kui Matit kogu tema karjääri jooksul miski iseloomustab, siis see, et ta pole kunagi tahtnud teha midagi nii, nagu alati on tehtud. Ta on otsinud teistsuguseid lahendusi ja tahtnud, et oleks huvitav nii tegijatel kui vaatajatel.

Nii mõtlesid nad AK elupõlise reporteri Rein Siku köögis välja nädalalõpu uudistesaate „Peegelprogramm”, kus vaheldusid tõsised teemad meelelahutuslikega. 23. detsembril 1969 tegi AK peatoimetaja Jüri Lott teledirektor Leopold Piibule ettepaneku: „Seoses sellega, et AK korrespondent-stažöör Mati Talvik on ennast kahe aasta vältel näidanud tubli töömehena, teen ettepaneku kinnitada sm Talvik AK korrespondendiks palgaga 100.-.

Selge see, et Mati ambitsioon ja võimed ulatusid uudisnuppude tegemisest või ka saate „Aeg luubis” juhtimisest kaugemale. Nii õnnestus tal 1. juulist 1971 saavutada enda üleviimine kunstisaadete toimetaja ametikohale.

1970-ndate algul kasvas Mati tuntus ja populaarsus hüppeliselt, suurenes ka tema perekond. „Kui ma enne abielu nägin rasedaid või lapsevankriga naisi, mõtlesin: mida see mees küll naisega teinud on!” meenutab Mati. Kui sündis poeg Andres, oli telemees parajasti Lõuna-Eestis Kiidjärvel ega hakanud mingit pidu pidama, vaid istus esimesse rongi ja sõitis Tallinna – igatsus Alice’i järele oli suur. Kuue tunni pärast (olid ikka ajad!) oli ta kodus.

Alice on tunnistanud, et raskeid aegu on tema elus olnud küll. Aga ta meenutab sõna otseses mõttes füüsiliselt raskeid, nagu näiteks seda, kuidas pidi käe otsas kuus liitrit pudelipiima koju tassima. Ja seda tohuvabohu, mis suure perega paratamatult kaasneb. Operaator Školnikov olla kunagi öelnud, et kui tal oleks vaja filmida Itaalia perekonda, teeks ta seda Talvikute köögis.

On siililegi selge, et Mati poleks saanud teha oma tööd nii, nagu ta on seda teinud, kui Alice poleks tema tagalat kindlustanud.

Miski ei muutu siin ilmas

Lapsed kasvasid suureks ja Mati möönab, et plusspooli tunneb ta alles praegu – on, kelle käest nõu küsida ja abi saada. „Kui on vaja jõudu, aitab vanem poiss, tehnilist nõu annab ja parandustöid teeb noorem,” ütleb ta. Miinuspooleks on kaasaelamine laste muredele, sest paratamatult kipub isa läbi elama ka laste elu. Tänaseks on Talvikutel juba kümme lapselast. Mati tunnistab, et Alice on parem vanaemana kui tema vanaisana, aga kontakti püüab ta nendega hoida küll. Ka Gertrudiga, Arturi vanema tütrega, kes õpib Lõuna-Aafrika Vabariigis bioloogiat.

Alice tegeleb lapselastega iga päev, käib väiksematega ujumas ja viib neid trenni. Ning püüab hoolitseda selle eest, et Mati end surnuks ei töötaks. Aga eks ole Alice’gi paljude eestlaste mällu oma jälje vajutanud. Ta tegi päeva paremaks, kui ilmus sombusel novembripäeval eetrisse, pannes mustvalge teleripildi oma iluga helendama. Siiski võib ta oma elutööks pidada pigem nelja lapse üleskasvatamist ja abielu kooshoidmist. Mati seevastu peab oma elutööks viimase 20 aasta jooksul sündinud, ajaloost tõukunud saateid. Kes neid on jälginud, see teab, kui tohutult suur töö on iga saate taga.

Olulised õpetussõnad

Reet Linna, saatejuht

Mina puutusin Matiga esimest korda kokku „Kanal 13” saate ajal, sest esinesin seal raadio tütarlasteansambli koosseisus, mida juhatas Olav Ehala. Hiljem laulsin mitmes Mati saates nagu „Käokava“ ja „Palav puder”, aga juba teistes koosseisudes. Ükskord hiljem, kui ma juba ise intervjuusid tegema hakkasin, tõmbas Mati mind kuskile koridorinurka ja ütles, et kui sa kedagi küsitled, siis ära ole tähtsam või suurem kui tema, räägi nagu inimene inimesega. Neid õpetussõnu olen eluaeg järginud, ja kes on mu saateid vaadanud, see teab, et ma olengi usutlejana nagu naabrinaine.

Teine asi, mida Mati mulle õpetas, oli see, et kodutöö peab olema korralikult tehtud. Kas keegi on näinud, et Mati loeks mõnda teksti paberilt maha? Ei ole ju! Ja mina ei tee seda ka. Koos Matiga olen teinud ainult ühte saadet, mille nimi oli „Me oleme Tallinnast”. See oli väga lõbus. Hiljaaegu intervjueeris meid üks praktikant, kelle meelest oleks meist võinud saada väga hea meelelahutajate paar. Kahju, see aeg on pöördumatult läinud.

Artikkel ilmus Elu Lugudes 2016. aasta suvel.

Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare