Ettekandja tõi menüü sellise rutuga, et mul tekkis kahtlus: kas ta ei tõtta mitte sellepärast, et must võimalikult kiiresti lahti saada? Märkasin sedagi, kuidas üks auväärne seltskond jäi lävepaku taha vaba lauda ootama. Mornilt. Mind torkis süütunne suure laua raiskamise pärast, aga ma rahunesin, kui olin ettekandjalt kinni püüdnud armsa naeratuse. Laiutamine oli lubatud. 

Põhjus, miks ma enne jõule Tel Avivi lendasin, oli kirjas mu eelmises kolumnis. Osundasin seal Iisraeli kirjaniku David Grossmani romaanile “Maailma otsa”. Jäi kirjutamata, et pärast selle romaani lugemist tundsin iseäralikku vajadust olla seal, kus olid Grossmani tegelased. Mind ei tabanud usuhullus, psühhiaatriline Jeruusalemma sündroom. Mind tõi Iisraeli riiki soov tunnetada armastuse ja viha kooseksistentsi, mis on kujundanud ja kujundab kogu inimkonna saatust. 

“Vabandage, kas te David Grossmani teate?” küsisin ettekandjalt, kui ta oli mu nina ette – kõigest viis minutit pärast tellimuse esitamist! – asetanud mozzarella ja tomati salati.

Loe artiklit täismahus Eesti Naise jaanuarinumbrist: