Mart Kadastik: „Mehed konkureerivad isekeskis isegi pissuaari ees õlg õla kõrval seistes.“

Minu koht oli 2A, akna all, ja blondiini koht 2B. Naine oli juba varem istet võtnud ja kui ma nõudnuksin oma kohta, pidanuks ta uuesti vahekäiku turnima, sest istmevahed Finnairi lennukis on väga kitsad, ja kui ma üritanuksin temast üle ronida, võinuksin tema põlvi sündsusetult müksata või talle suisa sülle vajuda. Ta hoidis käes pehmete kaantega raamatut “Only Ever Yours”. Seepärast ütlesingi blondiinile inglise keeles, et ta võib rahumeeli ise akna alla istuda. “Thank you! You are very kind man,” naeratas naine.

Lennuaeg Helsingist Tallinna on kõigest paarkümmend minutit – isegi lutsukommi ei jõuta jagada. Heitsin pilgu pilvedele, aga tegelikult kiikasin silmanurgast reisikaaslast. Oli kena sale naine. Kolmkümmend viis, oletasin. Tõenäoselt on tal kodus laps. Mees? Kahtlen.

Juba me maandusimegi. Inimesed meie ümber hakkasid närviliselt sahmima. Ainult mu heledapäine naaber istus kannatlikult. Ta pidi minu taga ootama, sest mul oli tekkinud ootamatu tõrge – turvavöö ei tulnud lahti. Kangutasin seda küll paremalt ja küll vasakult küljelt, aga nähtavasti oli lukk rikki läinud. Olin hädas. Kuni blondiin, ise jälle kelmikalt naeratades, osutas silmadega mu keskkoha suunas, ja kui ma ikka veel ei taibanud, milles asi, puudutas sõrmedega õrnalt mu kõhtu, mille ma intuitiivselt sisse tõmbasin. Ja siis selgus julm tõde: turvavöö käib lukust lahti keskelt!

Mul oli kohutavalt piinlik. Mis toimub? Olen elu jooksul sadu kordi – ilma liialdamata – lennanud, ent nüüd ühtäkki ei tulnud meelde, kuidas turvavööd avada!

“Sorry, pea on väsimusest segi,” vabandasin puiseks kiskuvas inglise keeles.

“No problem,” lohutas blondiin.

“Viimasel ajal olen autoga liiga palju sõitnud,” leidsin talutavama õigustuse. Autos käib turvavöö kinni ja lahti just nii, nagu ma seda lennukis teha üritasin.

“It just happens sometimes,” ütles noor naine peenetundeliselt. Juhtub vahel, tõlkisin ma endale.

Häbi lahtus kiiresti. Naiselik sarm istutab mehele tiivad selga. Ja mul tõepoolest vedas. Kujutlegem vaid, et mu kõrval istunuks mõni tusane Eesti jõmm. Nagunii vahtinuks see tüüp mind tigeda pilguga – kaua sa, kuradi vanamees, kohmerdad siin? – või siis naeruvääristava, parastava ilmega. Või hoopis üleolevalt, võidukalt. Mehed konkureerivad isekeskis isegi pissuaari ees õlg õla kõrval seistes.

Tekkis huvi artikli vastu?

Osta juuli ajakiri mugavalt koju juba täna! Värske Eesti Naine jõuab sinu postkasti 2 päeva jooksul. Suundu ostma!