Aga ma ei tulnud siia magama. Oleks kohutavalt piinlik, kui kliendi pea ühtäkki nõksataks või tema nohin üle ruumi leviks. Enese ärkvel hoidmiseks võtsingi jutu üles, ehkki üldiselt mulle ei meeldi juuksuris – moodsama nimetusega ilusalongis – niisama ajatäiteks vaterdada.

Õnneks on mu osavate ja hellade sõrmedega juuksur sedavõrd peenetundeline naine, et kohe, kui tajub, et mul pole jututuju, loobub peale pressimast vestlust, millel on inimesi ilusamaks tegevates asutustes kalduvus muutuda inetuks klatšiks. Vene ajal olid juuksurid linna kõige informeeritumad inimesed. Nüüd on juuksureid kordades rohkem ning seetõttu liigub kõditavat informatsiooni ühe ilutöötaja kohta kordades vähem.

“Kas tänapäeval on käärid teravamad kui nõukaajal?” esitasin küsimuse, mis oli piisavalt totter, et vastust oodates mitte tukkuma jääda. Ma teadsin, et tal oli peaaegu kümneaastane nõukaaja töökogemus. Olin millalgi uurinud, kunas ta kooli lõpetas ja tööd alustas. Tegelikult olin tahtnud teada, kui vana ta on. Aga seda ju ei sünni ühelt naisterahvalt otsesõnu küsida. Olin teda pidanud viis-kuus aastat nooremaks, tõesõna.  

“Muidugi on,” üllatas ta mind taas oma vastusega. “Siis olid meil tavalised nürid poekäärid. Ise teritasime.”

Ma olen tema juures käinud juba aastaid. Olen lojaalne klient. Isegi siis, kui nende salong teise kohta kolis, järgnesin talle truult. Ma ei vaheta mitte kedagi ega midagi kergel käel. Juuksur on otsekui ihuarst. Sa pead teda usaldama, sest ta teab sinust rohkem kui sa ise – ta näeb sinu nõrkusi, mida soovid varjata.

Tekkis huvi artikli vastu?

Osta juuli ajakiri mugavalt koju juba täna! Värske Eesti Naine jõuab sinu postkasti 2 päeva jooksul. Suundu ostma!