Mart Kadastik: loorita lesed
See tubli mees, tähtsa asutuse 64aastane juht, varises kokku jõulureedel, äkitselt pärast suusarajalt tulekut. Jõululaupäeva jumalateenistusel pühendas kirikuõpetaja talle mitu südamlikku minutit. Aga kirikulised rääkisid isekeskis rohkem lesest. Lahkunul pole enam valusid. Ent mida tunneb lesk?
Arvajad arvasid, et iga naine, kes naitub endast vanema mehega, peab arvestama üksijäämisega. Meeste eluiga on ju lühem ja kui nad on partnerist tunduvalt vanemad ka, siis ongi kooselu lühidus kurb paratamatus.
Olin lesk, kes kandis musta ja jalutas nädalalõpul surnuaiale, paar lillevart näpus, küünal ja tikutops kotis. Sedaviisi ringi seerides tundsin isegi teatavat rahulolu iseendaga: olin suutnud hankida matuseplatsi ja korraldada kombekohased matused ja peied. Nimeplaat sai muidugi niru, aga suve poole, noh, natuke hiljem, panen korraliku hauamärgi. Kusagil sügavamas hingesopis oli ka hakanud kiusama teadmine, et kingi ei saanud mehele jalga panna, sest kirstukaas ei läinud kinni. Panin need niisama jalgade juurde, sest mine tea, järsku läheb tal neid siiski vaja…
Mu mõlemad vanaemad olid oma mehest ligi paarkümmend aastat nooremad ja ligikaudu sama palju aastaid elasid nad ka lesena. Ent see ei ole pelgalt noorte naiste ja vanade meeste teema. Mu ema oli isast poolteist aastat vanem, aga temagi pidi oma abikaasa maha matma kakskümmend kaks aastat enne, kui teda ennast ära kutsuti. Saatus.
Saatus vaatab vastu ajalehe kaastundeavalduste leheküljelt, surnuaia hauakividelt ja ilukirjandusest. Tõepoolest, vaid ühel juhul viiest tuleb Andresel Krõõt igavikuteele saata. Ehkki sõnal “lesk” ei ole sootunnust, on sel naiselik hingus.
Lugesin üle järelejäänud raha. Otsisin välja üürikviitungid, ladusin korralikult kuupäevade järgi pakki makstud ja maksmata arved. Uurisin, millal ja kuhu maksta, sest see kõik oli olnud mehe rida, millest mina midagi ei teadnud. Ma ei olnud see salapärane mustas looris ja pitskinnastes daam, kes jalutab romantilistes romaanides ja keda lohutavad rikkad krahvid. Olin üksi mis üksi.
Loe täismahus kolumni Eesti Naise märtsinumbrist:
